Phaidon
Allikas: Vikipeedia
 |
See artikkel räägib Platoni dialoogist; filosoofi kohta vaata artiklit Phaidon Elisest |
"Phaidon" on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis kirjutatud filosoofiline teos, mis kuulub Platoni keskmise perioodi dialoogide hulka.
Selles jutustab Phaidon Elisest Echekratesele Sokratese viimasest elupäevast. Phaidon veetis Sokratese surmapäeva koos mitmete teiste tema õpilastega oma õpetaja seltsis ning annab nüüd edasi sel päeval Sokratesega toimunu ning õpilastega peetud jutuajamiste sisu.
Dialoogi filosoofilise arutelu peateema on hinge surematus. Sokrates esitab neli argumenti hinge surematuse kasuks. Samuti demonstreerib ta oma filosoofilist suhtumist surmasse.
Sokrates annab ka ülevaate oma intellektuaalsest arengust, mille alguses uuris ta taevaste ja maiste asjade aluseid nagu eelnevad filosoofid, kuid kuna sel viisil ei antud asjade tõelisi põhjusi (aitia), siis väidab Sokrates end pöördunut arutluste (logos) poole, lootnuna sel viisil olevat rangemalt käsitleda.
Arutluse lõpul esitab Sokrates hinge saatuse selgitamiseks müüdi kujul oma geoloogilise arusaama ehk veendumuse, "milline maa (gaia) idee on ja millised on tema paigad" (108e).
Uurijad väidavad, et selles dialoogis esitab Platon esmakordselt oma õpetust ideedest (nt 100c).
