Sotsialism
Allikas: Vikipeedia
See artikkel räägib ideoloogiast; ühiskonnakorralduse kohta vaata artiklit sotsialistlik riik.
| Poliitika artiklid teemal Sotsialism |
|
|
| Tänapäev |
|
Demokraatlik sotsialism |
| Seotud teemad |
|
Marksism |
| Ideed |
|
Egalitarism |
| Olulised teemad |
|
Sotsialismi ajalugu |
| Inimesed ja organisatsioonid |
|
Sotsialistide loend |
| · redigeeri |
Sotsialism on ühiskondlike liikumiste (peamiselt parteide) vasakpoolne ideoloogia. Sisuliselt on vasakpoolsus ja sotsialism kattuvad mõisted.
Termin tuleneb ladinakeelsest sõnast socialis ('ühiskondlik').
Sotsialismi alla kuulub palju ideoloogiaid: marksism, kommunism, sotsiaaldemokraatia jpt. Selle üle, kas sotsialismi alla kuulub ka natsionaalsotsialism, on palju vaieldud. 20. sajandil olid sotsialism ja fašism vastandlikud ideoloogiad.
Kommunistliku ideoloogia kohaselt on sotsialism vahe- või eelaste üleminekul kapitalismilt kommunismile.
[redigeeri] Ajaloost
Majanduse arengu tulemusena hakkas 19. sajandil linnaelanikkond järsult kasvama. Vabrikutööstuse levides kasvas tööliskond, kelle elu ja töötingimused olid rasked. Paljusid ähvardas tööpuuduse, haiguse, tööõnnetuse või vanaduse korral viletsus, sest hoolekande- ja sotsiaalkindlustussüsteemi polnud. Seevastu liberaalid jäid seisukohale, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse, ja konservatiivid olid arvamusel, et töötajate olukorra parandamine kahjustab riigi konkurentsivõimet.
1830ndatel aastatel tekkinud voolu esindajate, sotsialistide arvates sünnitas konkurentsile ja eraettevõtlusele rajatud majandus liiga suurt ebavõrdsust. Majandus tuli nende arvates allutada kogu ühiskonna huvidele. Suurt hulka sotsialistlikke õpetusi võib jagada kaheks:
- revolutsioonilised voolud, mis taotlesid revolutsioonilisel teel õiglase ühiskonna rajamist;
- reformistlikud voolud, mis panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes ja nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku.
Vastandina liberaalidele ja konservatiividele, kes lähtusid majanduse ja ettevõtjate nõudmisest, seadsid sotsialistid esikohale tööinimese olukorra ja probleemide lahendamise.
1840ndail aastail algas sotsialistlikus liikumises marksistlik suund. 19. sajandi teisel poolel sai marksism sotsialistliku liikumise kõige mõjukamaks vooluks. Marksismi selle aja tuntuimad teoreetikud olid Karl Marx ja Friedrich Engels.
Praktilises tegevuses hakkasid Eduard Bernstein ja tema poolehoidjad nõudma Marxi õpetuse revideerimist (siit ka selle voolu nimetus revisionism) ning revolutsiooni asemel seati esikohale sotsiaalsed reformid. Neid taheti saavutada parlamentaarse võitluse ja demokraatlike valimiste teel. Sellest kujunes välja uus suund: sotsiaaldemokraatia.
Sotsiaaldemokraatia peamiseks toeks kujunesid tööstustööliste, ameti- ja kutseühingud. 20. sajandi esimesel poolel valitses sotsiaaldemokraatias seisukoht, et demokraatia ja sotsialism on lahutamatud ning et demokraatia viib lõpuks ise sotsialismile. Endiselt aga arvati, et sotsialism sisaldab "tootmis- ja vahetusvahendite ühiskondlikku omandit". Ent alates Teise maailmasõja lõpust on paljud sotsiaaldemokraadid hakanud majanduse laiaulatusliku natsionaliseerimise vajalikkust vaidlustama.
