Valge vesiroos

Allikas: Vikipeedia

Valge vesiroosi õis

Valge vesiroos (Nymphaea alba) on taime liik vesiroosiliste sugukonna vesiroosi perekonnast.

[redigeeri] Taksonoomia ja süstemaatika

Liiginime autor on Karl Linné. Rööpnimi on Castalia alba.

Linné ei eristanud vesiroosiliike.

Linné kirjeldas alamliiki Nymphaea alba alba. On ka teine, väiksemate õitega alamliik Nymphaea alba occidentalis, mida on peetud ka omaette liigiks Nymphea occidentalis.

Vesiroosi perekonda kuulub ka valge vesiroosi lähedane sugulane väike vesiroos. Kromosoomide arv somaatilistes rakkudes on valgel vesiroosil 2n = 84, väikesel vesiroosil 2n = 160).

Valgele vesiroosile on eriomane, et välimised tolmukad sarnanevad kroonlehtedega, sisemised on tüüpilise tolmuka kujulised, keskel on vahevormid.

Valge vesiroos erineb väikesest vesiroosist suurema õie poolest, samuti selle poolest, et valgel vesiroosil on leheroots kinnituskohal lehelabale laienenud. Erinevalt väikesest vesiroosist on valgel vesiroosil emakasuue sigimiku laiune ning peaaegu lame (väikesel vesiroosil selgelt nõgus), emakasuudmed kollased (väikesel vesiroosil punased) ning sisemiste tolmukate niidid ei ole tolmukapeast laiemad. Erinevalt väikesest vesiroosist avaneb valgel vesiroosil õis täielikult. Kroonlehed on vähemalt sama pikad kui tupplehed (väikesel vesiroosil lühemad). Õiepõhi on ümar (väikesel vesiroosil enam-vähem neljakandiline). Samuti on valge vesiroosi lehtedel laiem lõhe. Lehe pearood peaaegu sirge (väikesel vesiroosil kõver).

Valge vesiroos ja väike vesiroos annavad sageli hübriide, mis teeb nende eristamise raskemaks.

Erinevalt kollase vesikupu lehtedest, mis on ovaalse kujuga, alt rohelised, laia lõhega ning omavahel ühendamata külgroodudega, on valge vesiroosi lehed ümara kujuga, sageli alt punakad, südaja lõhega ning lehe äärtes omavahel ühinevate külgroodudega.

Erinevalt kandilisest vesiroosist on õiepõhi neljakandiline. Samuti langevad valge vesiroosi tupplehed varsti pärast õitsema puhkemist ära, kandilisel vesiroosil säilivad nad vilja valmimiseni.

Mõnikord arvatakse valge vesiroos ja väike vesiroos ühe liigi Nymphea alba alla. Sel juhul loetakse alamliikideks Nymphaea alba alba ehk Nymphaea alba melocarpa, Nymphaea alba candida (väike vesiroos) ja Nymphaea alba occidentalis.

[redigeeri] Levik

Valge vesiroos kasvab hajusalt peaaegu kõikjal Euroopas ning paiguti Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas ning Kaukaasias. Venemaal ulatub areaal Uuralist ida poole. Ta eelistab parasvöötmekliimat.

Ta on levinud hajusalt, kui kasvukohtades leidub teda suuremal hulgal.

[redigeeri] Eestis

Valget vesiroosi leidub Eestis kõikjal hajusalt.

[redigeeri] Soomes

Soomes on ta tavaline Lõuna-Soomes.

[redigeeri] Suurbritannias

Põhja-Iirimaal on ta levinud rohkem maa lõunaosas. Skye saarel on ta järvedes tavaline.

[redigeeri] Kasvukohad

Valge vesiroos on veetaim. Ta kasvab magevees. Sobivad elupaigad on rahulikud järvesopid, tiigid, kanalid, jõekäärud ja vanajõed. Ta eelistab seisvaid või tasase vooluga veekogusid, millel on huumuserikas mudane põhi. Põhi võib olla ka liivmudapõhi. Ta kasvab ka turbapõhjal.

Valge vesiroos saab kasvada kuni 3 m sügavuses vees, kuid optimaalne sügavus on kuni 0,7...1,5 m.

Ta on ujuvate lehtedega taimede tüüpiline esindaja. Üht veekogude kinnikasvamise tsooni nimetatakse tema järgi vesiroositsooniks.

Valge vesiroos talub saastatud vett, kuid vajab sooja ning toitaineterikkust. Võrreldes kollase vesikupuga on tema toitainetevajadus väiksem.

Valge vesiroosi lehed

[redigeeri] Välimus ja füsioloogia

[redigeeri] Suurus

Taime kõrgus põhjast veepinnani on kuni 3 m, laius veepinnal ja põhjas samuti kuni 3 m. Eestis on kõrgus tavaliselt 0,6...2 m.

Lehelabad ja õied on veepinnal.

[redigeeri] Lehed

Lehe läbimõõt on 10...30 cm.

Lehed on puhta värviga tumerohelised (mõnikord servadest või alt punakad) ja suured, terveservalised, ümarad enam-vähem südajad, laialt lõhestunud (kahe selgelt eristuva hõlmaga). Lehelabad ujuvad veepinnal pikkade leherootsude otsas (ujulehed). Eesti pärismaiste taimede seas on valge vesiroosi leherootsud pikimad. Leheroots on kinnituskohal lehelabale laienenud. Vee all on lehelabad torukujuliselt kokku rullunud.

Erinevalt kollasest vesikupust on lehtede alumine külg lillakaspunane.

Vahakiht kaitseb lehelaba pealmist külge niiskumise eest. Lehed on nahkjalt paksud, et seista vastu vihmale ja lainetele. Ka hingamiseks olulised õhulõhed paiknevad erinevalt maismaataimedest lehe pealmisel küljel.

Põhilised leherood väljuvad ühest punktist (kollasel vesikupul on üks tugev keskrood, millest lähtuvad nõrgemad külgrood). Külgroodud on serva juures kaarjate silmustena omavahel ühinenud. Pearood on peaaegu sirge (erinevalt väikesest vesiroosist).

Leherootsud on elastsed, Eestis kuni 3 m pikkused. Neil on õhukäigud (õhuga täidetud sooned), mille kaudu õhulõhedest saadav õhk juhitakse lehekoes paiknevast suuresilmalisest õhuruumide võrgust risoomi. Nõnda saab hapnikuvaeses tiigipõhjas peituv risoom hingamisõhku. Õhk leherootsudes aitab ka lehelabal veepinnal püsida.

[redigeeri] Risoom

Valge vesiroosil on tugev lihakas juurdunud või roomav risoom (veekogu põhjas). Risoom võib kasvada kuni 3 m pikkuseks ja 10 cm jämeduseks.

Risoom sisaldab parkaineid.

Teistel andmetel on tegemist risoomitaolise juurega.

[redigeeri] Õied

Õied on valged, mõnikord ka roosad. Õie keskosa on kuldkollane.

19. sajandil avastati Rootsist paarist järvest Västergötlandist Tivedeni metsast ning Närke lõunaosas asuvast Fagertärni järvest valge vesiroosi punane (roosakas- või purpurpunane) vorm punane vesiroos Nymphaea alba f. rosea). Seda istutati sealt laialdaselt ümber, nii et see suri looduses peaaegu välja. Nüüd on see kaitse all ja taastunud.

Õie läbimõõt on tavaliselt 12...15 cm (suuremas skaalas 10...20 cm). Maksimaalne läbimõõt on Eestis 15 cm. Taanis on õie läbimõõt kuni 20 cm. Nii Eestis, Taanis kui ka Saksamaal on tegemist suurima õiega pärismaiste taimede seas.

Õied on üksikud, kõrge õierao otsas ning ujuvad veepinnal.

Õitel on nõrk meeldiv (magus, pisut seebine) lõhn.

Õied on pooltäidisõied. Nad koosnevad neljast väljastpoolt rohelisest ja seestpoolt valgest tupplehest ja arvukatest (umbes 50; teistel andmetel 20...25; maksimaalselt 125) spiraalikujuliselt või rosetina paiknevatest kogukatest lihakatest teravatest kroonlehtedest. Kroonlehed on vähemalt sama pikad kui tupplehed. Varsti pärast õitsema puhkemist langevad tupplehed ära.

Õis läheb täiesti lahti.

Õied on mõlemasoolised. Kroonlehed on lihakad. tolmukaid on arvulalt, (kuni 100). Tolmukapead on kollased. Sisemiste tolmukate niidid on joonjad, välimiste omad väga laiad, nii et nad sarnanevad väikeste kroonlehtedega. Niidid on erineva pikkusega. Sisemiste tolmukate niidid ei ole tolmukapeast laiemad (erinevalt väikesest vesiroosist). Tolmukad ümbritsevad täielikult emakat.

Ka emakad on kollased (oranžikaskollased). Lamedal (vaid pisut nõgusal) emakasuudmel on 8...25 (Eestis 10...23) kollast kiirt. Mõnel vormil on emakasuue keskelt punane. Emakasuue on (erinevalt väikesest vesiroosist) sigimiku laiune.

Õiepõhi on (erinevalt väikesest ja kandilisest vesiroosist) ümar. Sigimik on kerajas. Õigupoolest on ta pseudosigimik: tal on palju tühjasid viljalehti.

Taim õitseb Eestis juunist augustini, Saksamaal ja mujal lõuna pool maist või juunist septembrini. Iga õis õitseb 2...7 ööpäeva.

Õhtuti (pärastlõunal) ja vihmase ilmaga õied sulguvad.

Õitel on rikkalikult õietolmu, millega nad meelitavad kohale palju putukaid (kärbseid, vesiroosimardikaid (Donacia, sealhulgas Donacia semicuprea) ja kimalasi). Peale putuktolmlemise toimib ka isetolmlemine.

Õieraod on pikad, ümarad elastsed ja õhuruumidega nagu leherootsudki.

Veest välja võetud vesiroosiõis närbub kiiresti. Õisi saab säilitada soolvees.

[redigeeri] Viljad

Viljad on poorsed poolkerajad kuni munajad (enamasti pudelikujulised) kuprad läbimõõduga umbes 5 cm. Ta valmib sügisel vee all. Vilja lagunemisel eralduvad seemned.

Seemnetel on limane seemnerüü, mille sees on gaas. Seemnerüü toimib nagu ujupõis, mistõttu seemned ujuvad veepinnal ning liiguvad lainete toimel (hüdrohooria ehk vesilevi). Lõpuks vajuvad nad lõpuks põhja, kus nad võivad hakata idanema. Enne seda võib mõni veelind seemne ära süüa. Veelindude sulestikku kleepununa levivad nad teistesse veekogudesse (zoohooria ehk loomlevi).

[redigeeri] Püsik

Valge vesiroos on püsik. Talvituvad ainult risoomid.

[redigeeri] Eluvormid

Peale veealuse eluvormi on ka maa-eluvorm (põhiliselt kuivavatel veekogudel), millel on väikesed lehed.

[redigeeri] Ökoloogia

[redigeeri] Kooslused ja assotsiatsioonid

Valge vesiroos esineb koosluses teiste veetaimedega, eriti kollase vesikupuga. erinevalt viimasest võib ta olla koosluses ka kaldataimedega.

Valge vesiroos on koosluse Nymphaeion ja assotsiatsiooni Nuphareto-Nymphaetum albae iseloomulik liik.

[redigeeri] Veekogude kinnikasvamine

Valge vesiroos aitab kaasa veekogude kinnikasvamisele, kogudes põhja biomassi.

[redigeeri] Toitumisahel

Vesiroosi seemneid söövad pardid ja teised veelinnud.

Mügri, ondatra ja põder söövad vesiroosi lehti ja risoome, viimaseid ka metssiga ja kobras

[redigeeri] Looduskaitse

Valge vesiroos on Eestis III kategooria kaitse all. Taime ei tohi korjata.

Saksamaal on ta looduslikes kasvukohtades täieliku kaitse all.

Soomes oli varem kaitse all punane vorm, kuid Euroopa Liidu seadused ei luba liigi osa kaitsmist.

Ka Poolas on valge vesiroos looduskaitse all.

Slovakkias on valge vesiroos ohustatud taimede punases nimistus märkega "haavatav". Aastal 1993 määrati taime ühiskondlikuks väärtuseks 100 Slovaki krooni.

[redigeeri] Kultiveerimine

Valget vesiroosi kasvatatakse põhiliselt ilutaimena. Kultiveeritakse paljusid eri vorme, sealhulgas värviliste õitega vorme. Eriti populaarne on punane varieteet, kuid seda on praegu loodusest väga raske hankida. Üldse tuleb looduses kasvavate kaitsealuste vesirooside ümberistutamise asemel leppida istikutega.

Valget vesiroosi istutatakse sageli pargitiikidesse.

Valge vesiroos vajab suurt toitainete kontsentratsiooni. Seetõttu tuleb tema kasvatamisel toitainevaestes tiikides vett väetada, et ta rikkalikult õitseks.

Paljundamiseks soovitatakse risoome iga kolme-nelja aasta tagant jagada.

Tähtis on eeskätt veekogu sügavus (vähemalt 50...60 cm), mitte suurus. Seetõttu võib vesiroosi istutada ka vaati.

[redigeeri] Kokandus

Varem valmistati näljaaegadel valge vesiroosi tärkliserikastest risoomidest jahu, mida segati teraviljajahuga ning saadud segust küpsetati leiba. Samuti kasutati risoomi keedetult (toorelt on ta mõõdukalt mürgine).

Seemneid saab kasutada kohvi aseainena.

[redigeeri] Rahvameditsiin ja meditsiin

Signatuuriõpetusest lähtuvalt oli vesiroos oma säravvalgete õielehtedega puhtuse ja kasinuse sümbol. Nii oli Plinius veendunud, et vesiroosi õite või seemnete söömine võimaldab kaksteist ööd järjest vältida himuraid unenägusid. Ka Dioskurides kirjutas: "Seda juurt on hea juua ka ebapuhaste unenägude vastu, sest ta kaotab nad täielikult ära."

See veendumus kandus nähtavasti uusaega välja. Vesiroosiseemned aitasid väidetavalt munkadel ja nunnadel kasinustõotust pidada. Kloostrites ja vaimulikes õppeasutustes kasutati seda vanasti leotise kujul. Ka ühe prantsuse kõnekäänu järgi on impotentne mees joonud vesiroosivett. Ka tänapäeval kasutatakse valget vesiroosi nümfomaania ja haiglase erektsiooni vastu.

Valget vesiroosi on mõnikord kasutatud ka muul otstarbel: kuivatatud ja pulbriks tehtud risoomi kasutati adstringeeriva, antiseptilise, valuvaigistava ja rahustava arstimina kroonilise kõhulahtisuse, tupehaiguste, suu- ja kurgupõletike, furunkulite ja põletuste vastu.

Esimese maailmasõja ajal kasutati valge vesiroosi tõmmist edukalt opiaatide aseainena anesteetikumina.

Õied sisaldavad alkaloide (nufradiin ja nufaramiin), flavonoide ja orgaanilisi happeid.

Taim sisaldab ka glükosiidide hulka kuuluvat nümfaliini.

Valges vesiroosis on üsna sarnased alkaloididesisaldus nagu sinises vesiroosis, mis on hallutsinogeense toimega. Ka toime on sarnane.

Taime kogutakse suvel ja sügisel.

[redigeeri] Muu kasutamine

[redigeeri] Värvained

Valgest vesiroosist on Välis-Hebriididel saadud musta värvainet (ka muid värve) villa värvimiseks.

[redigeeri] Parkained

Risoomis sisalduvaid parkaineid on varem kasutatud naha parkimiseks.

[redigeeri] Kosmeetika

Müügil on deodorante, mis sisaldavad vesiroosirisoomi pulbrit.

Õite ekstrakti kasutatakse nahapalsami ja toonikuna, juurte ekstrakti nahapalsamina.

[redigeeri] Õieteraapia

Virpi Raipala-Cormieri õieteraapia kohaselt tasakaalustab valge vesiroos alginstinkte ja kõrgemaid väärtusi ning vähendab nendevahelist vastuolu.

[redigeeri] Mürgisus

Arvatakse, et valge vesiroos on mõõdukalt mürgine. Igatahes ei ole toorest risoomi soovitatav süüa. On võimalik, et tal on hallutsinogeenne toime.

Mürgisus tuleneb alkaloididest või nümfaliinist.

[redigeeri] Mütoloogia

Vana-Egiptuses oli valge vesiroos rituaaltaimede seas.

Vanakreeka mütoloogias armus üks nümf Heraklesesse ning suri vastamata armastusse. Kaastundest lasksid jumalad tal vesiroosina uuesti ellu ärgata. Seepärasst nimetavad kreeklased vesiroosi ka herakleios.

Ka Saksamaal on valge vesiroosi kohta palju muistendeid. Sageli väidavad need, et näkid tõmbavad selle, kes püüab vesiroosi noppida, sügavasse vette. (On ka tõsi, et mõni inimene on vesiroosi noppides uppunud. Põhjuseks on see, et ujujad takerduvad köietaolistesse väga tugevatesse vartesse, mis ühendavad õisi risoomidega.)

Elly Watermani joonistus

[redigeeri] Kunst

Tuntud on Claude Monet' maalitsükkel "Valged vesiroosid" ("Les Nymphèas").

Maria Dąbrowska teoses "Ööd ja päevad" esineb valge vesiroos kõige romantilisema lillena.

[redigeeri] Sümbol

Valge vesiroos on Rootsi Södermanlandi maakonna tunnuslill.

[redigeeri] Kirjandus

Kaia Palumaa. Tiigikaunitar vesiroos. – Kodu & Aed, 2000, juuni, lk 48–49.
Mati Laane. Vesiroos looduses, tiigis, tünnis. – Aed, 2002, nr 2, lk 50–53.
Maris Paalvelt. Vesiroosid talvekorterisse. – Maakodu, 2002, oktoober, lk 36–37.