Vana-Vigala mõis
Allikas: Vikipeedia
Vana-Vigala mõis oli suurmõis Vigala kihelkonnas. Vanimad teated Sickenkoschka (Sikenkose oli Vana-Vigala küla vanem nimetus) mõisa kohta pärinevad 1426. aastast. Viimati kasutati ajaloolistes allikates Sikenkose nime 18. sajandil. Oma arengus on Vana-Vigala mõis tihedalt seotud olnud Kivi-Vigala mõisaga, kus asus sajandeid Vigala kihelkonna Uexküllide suguvõsa residents.
Samuti on arengule kaasa aidanud ajaloolise Hallivere mõisa (Sikenkose ja Paljasmaa piirkonnas) liitmine Vana-Vigala mõisaga. Hallivere mõisast on ajaloolistes allikates vähe teateid (1482 hoff tho Halliver, viimati 1696 Hallifer). Omapärane fakt on see, et Hallivere omanike seas on olnud ajaloo vältel ka eestlasi.
18. sajandil kasvas Vana-Vigala mõis suurmõisaks, kuhu kandus Kivi-Vigala mõisast üle ka kogu laiema piirkonna Uexküllide suguvõsa pearesidents. Mõisa valduste kasv oli suur: 1696. aastal 0,5 adramaad, 1774 58,25 adramaad. Samuti muudeti 18. sajandil Sikenkose mõisa nimi Vana-Vigalaks (Alt Fickel). Mitmete uurijate on arvanud, et vahepealne nimi oli hoopis Alumine Vigala, sest Kivi-Vigalat kutsuti ka Ülemiseks Vigalaks.
Aastal 1772 hakkas suurmõisnik (omas Lääne-Eestis 38 mõisat) Berend Johann Uexküll omale peamõisa rajama endisesse Sikenkose külla Vigala jõe põhjapoolsele kaldale. Viirsavist pinnas aga ei pidanud raskele kiviehitisele vastu ning savikihid libisesid ehitusega koos kõrvalolevasse jõkke. Uue maja ehituseks rammiti 1775. aastal vaiad maasse ning ehitati uus suursugune kahekordne hilisbarokne häärber (säilinud väikeste muudatustega tänaseni). Hoone esimene korrus on võlvitud. Aastast 1827 ehivad tänaseni mõisa vestibüüli seina kaks Pompeji väljakaevamistelt pärit barreljeefi, mille vanust hinnatakse 2500 aastani. 19. sajandi alguseks oli mõisakompleks üks Läänemaa esinduslikumaid.
Mõisa edasine areng jätkus, rajati terve kõrtside, vesiveskite ja karjamõisate võrgustik. Häärberi naabruses oli ka suur viinaköök (hoone sälinud). Karjamõisad olid Säälas, Vänglas, Keelitses (vt Vängla), Vagujas, Lätis, Oeses ja Antsimõisas (vt Vanamõisa. Valduste poolest oli Vana-Vigala mõis 1840. aastaks Eesti suuremaid, talupoegade arvult suurim. Pindala oli 215 ruutkilomeetrit. 1856. aastal ostis Vana-Vigala mõisa omale viljapeksumasina-aurumasina, mis oli esimene selletaoline tehniline seade Eestis.
Vana-Vigala mõis oli 18. sajandil üks edumeelsemaid Eestis. 1789. aastal andis mõis välja määruse (nn Vigala õiguse) – talupoegade eraõiguse. Sellega lubati orjastatud talupoegadel omada vara, normeeriti koormisi ning loodi vallakohus. Siit alates võib lugeda vallaametnikega valdade sündi Eestis. Vigala valla eelkäija Vana-Vigala valla keskus rajati Tõnumaale. Hooliata sellest, olid talupojad rahulolematud. Esimene suurem vastuhakk toimus 1819. aastal. Suurim mäss toimus 1905. aastal (1905. aasta mäss), mille käigus põletasid talupojad mõisa häärberi. Tules hävis ka üks Eesti mõisate hulgas suuremaid arhiive (umbes 5000 ürikut) ja raamatukogusid (umbes 20 000 köidet). Tules säilisid vaid müürid. Hoone taastati hiljem veidi muudetud kujul.
1919. aasta Eesti maareformiga jagati mõisamaad taludeks. Uexküllid siirdusid Saksamaale. Tühjaks jäänud häärberisse rajati Vigala põllutöökool (vt Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool). 1975. aastaks valmis endiste mõisa lautade kohale uus kutsekoolikompleks. Vabanenud häärberisse kolis Vana-Vigala põhikool. Alates 1990ndatest aastatest on kunagiste mõisaomanike järeltulijad käinud korduvalt külas endises häärberis tegutseval põhikoolil, hoides kooli arengul silma peal, ning on aidanud kooli ka majanduslikult.
[redigeeri] Mõisapark
Kohe peale uue häärberi valmimist hakati mõtlema haljastusele. Juba 18. sajandi lõpul hakati rajama Vana-Vigalasse kahte parki. Häärberi taha piki Vigala jõe põhjapoolset kallast (Mõisapark) ning teise pargi eemale jõe vastaskaldale (vt Vana-Vigala Hirvepark). Mõisapargi pindala on 17,2 hektarit.
Vabaplaneeringuga mõisapark on dendroloogiliselt rikas – üle 100 puu- ja põõsaliigi. Silmatorkavaimad on hiiglaslikud lehised. Parki ilmestab tiikide süsteem. Mõisapargi põhjapoolsemat külge piirab 222 meetrine paekivimüür (nn Näljamüür), mis meenutab 1867. aasta viljaikaldust. Mõis laskis talupoegadel ehitada müüri, vastutasuks andis vilja. Kusjuures Vana-Vigala viirsavialal kive ei leidu ning ehitusmaterjal toodi taliteed pidi üle Avaste soo Koonga kandist.
Pargis asub ka 1987. aastal rajatud lauluväljak koos lavaga. Pargi kaugeimas otsas on vana Uexküllide kalmistu koos väikese kabeliga. 20. ja 21. sajandivahetusel rajati parki loodusõpperada.
Umbes parkidega samal ajal rajas suuremate mõisa poole tulevate teede äärde alleed (looduskaitse all). Vana-Vigala mõis oli alleede pikkuse poolest esimesel kohal Eestis. Muljetavaldavad on pikad lehisealleed Jädivere-Silla maantee ääres. Alleedest on lehised looduslikult levinud ka ümberkaudsetesse metsadesse.
