Aleksander II

Allikas: Vikipeedia

See artikkel räägib Venemaa keisrist. Teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata Aleksander II (täpsustus).

Aleksander II

Aleksander II (Александр II Николаевич; 29. aprill (17. aprill vana kalendri järgi) 1818 Moskva – 13. märts (1. märts) 1881 Peterburi) oli Vene keiser (tsaar) 2. märtsist 1855 kuni oma mõrvamiseni.

Ta sündis Nikolai I vanima pojana. Aleksandri varasem elu andis vähe märki tema potentsiaalist ja kuni tema troonileasumiseni 1855 aimasid vähesed, et temast saab suur reformaator. Ta paistis pigem läbiimbununa tema sünni aegse Euroopa reaktsioonilisest vaimust, mille mõju kestis Venemaal tema isa surmani. Neil 30 aastal, mis Aleksander elas troonipärijana, oli Peterburi õhkkond originaalsele mõtlemisele ebasoodne. Riik surus alla igasugust mõttevabadust ja eraalgatust. Tsensuur oli laialdane. Võimude kritiseerimist peeti tõsiseks süüteoks.

Aleksander sai tolle aja heast perekonnast pärit noormehele tüüpilise hariduse: pealiskaudsed teadmised paljudest asjadest ja prantsuse keele hea valdamine. Sõjandus huvitas isa pettumuseks teda vähe. Ta oli heasüdamlik ja õrna hingega; need omadused ei olnud sõjaväelisele isevalitsejale kohased.

1841 abiellus ta Hesseni suurhertsogi Ludwig II tütre Maximilienne Wilhelmine Mariega, keda hakati tundma Maria Aleksandrovna nime all. Neil oli kuus poega ja kaks tütart.

Aleksander asus troonile pärast oma isa surma.

Aleksandri valitsemise esimene aasta oli pühendatud Krimmi sõja jätkamisele ning pärast Sevastopoli langemist rahuläbirääkimistele. Seejärel algas radikaalsete reformide periood. Neid julgustas avalik arvamus, kuid need viidi läbi isevalitsejalikult. Nikolai I oli kõik muud huvid ohverdanud sellele, et teha Venemaast sõjaliselt võitmatu riik, kuid Krimmi sõda näitas selle plaani ebaõnnestumist. Seega oli tarvis rakendada uut süsteemi.

Kõik vähegi valgustatusele pretendeerivad inimesed kuulutasid valjuhäälselt, et Venemaa on sõjast kurnatud ja alandatud ning ainuke viis taastata tema väärilist kohta Euroopas on hõlvata tema loodusressursse ning reformida põhjalikult kõiki halduse harusid. Valitsus leidis seetõttu haritlaste näol liitlased, kes olid valmis aitama mistahes reforme ellu viia.

Aleksander II oli inimene, keda ajavaim sügavalt mõjutas ning kellel oli piisavalt elutarkust ja praktilisust, et vältida utopismi. Erinevalt mõnest oma eelkäijast ei olnud tal kinnisideesid, mida ta oleks tahtnud alamatele jõuga peale suruda ning mis ei oleks lasknud tal kainelt asju näha. Igasugustesse "imerohtudesse" suhtus ta umbusklikult. Tänu nendele joontele oli ta reformaatorite liider, kes reformid suures osas ka ellu viis.

[redigeeri] Pärisorjade vabastamine

See artikkel on pooleli.

[redigeeri] Poola Jaanuariülestõusu mahasurumine

22. jaanuaril 1863 puhkes Venemaa poolt annekteeritud Poola Kuningriigis, nn. Kongressi-Poolas, Jaanuarimäss, mis taastas lühiajaliselt Poola iseseisvuse. Kevadeks 1864 õnnestus Aleksander II-l mäss maha suruda (Vene vägesid juhtis Theodor Berg). See lõpetas Poola sõltumatuse 53 aastaks (Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigi lühiajalise iseseisvumiseni 26. juulil 1917). Poolas kehtestati karm sõjaväeline režiim, mille eesotsas oli krahv Mihhail Muravjov, kes sai oma repressiivse tegevuse eest endale hüüdnimeks "Pooja".

[redigeeri] Atentaat

Enne saatuslikuks osutunud 1881. aasta atentaati olid nii üksiküritajad kui ka terroristlike grupeeringute liikmed püüdnud Aleksandrit vähemalt seitsmel korral tappa: kolm korda oli teda tulistatud (kaks korda Peterburis ning üks kord Prantsusmaal, kui ta külastas keiser Napoleon III-t), kaks korda püütud õhku lasta tema rongi ning üks kord tõlda, 9. veebruaril 1880 üritati koguni õhku lasta Talvepaleed. Kõik need katsed lõppesid aga läbikukkumisega, tsaar ei saanud isegi kordagi vigastada. Nii hakkas ta arvama, et teda kaitseb Jumala käsi.

1881. aasta alguses plaanis Aleksander II vastu võtta seadusi, mis avanuks tee konstitutsioonilisele monarhiale. Selle vastu olid nii rekatsioonilised jõud eesotsas Konstantin Pobedonostseviga kui ka revolutioonilised terroristid, kes kartsid, et olude paranemisega kaob Venemaal igaveseks reolutsiooni võimalus. Tsaari tapmisega lootsid nad aga rahvarevolutsiooni esile kutsuda. Tagurlased lasid aga revolutsionääridel suhteliselt vabalt tegutseda, sest nad lootid, et peale senise tsaari tapmist lähevad asjad taas vanaviisi ehk taastub Nikolai I aegne karm ja läänelikele reformidele vaenulik kord.

13. märtsil (1. märtsil vkj.) 1881 tappis poola revolutsionäär Ignacy Hryniewiecki “Narodnaja Volja” täidesaatva komitee otsuse kohaselt isevalmistatud nitroglütseriiniga täidetud pommi abil imperaator Aleksander II, kes oli Talvepalee lähedal teel koju. Esimese pommi oli heitnud terrorist Nikolai Rõssakov, kuid see tabas juhuslikke tänavalkõndijaid. Keiser ei saanud viga, kuid astus kalessist välja, et toimunut uurida. Ihukaitsjad keelitasid teda sündmuskohalt kiiresti lahkuma, sest taibati, et Rõssakov ei tegutsenud seal üksi. Kuid Aleksander ei kiirustanud lahkuma ning Hrynewiecki heitis talle pommi otse jalge ette. Plahvatus vigastas raskelt nii keisrit kui tema kaaskondlasi, aga ka terroristi ennast. Aleksandri jalad said rängalt vigastada ning ta jooksis sisuliselt verest tühjaks, surres 80 minutit pärast atentaati Talvepalees. 8 tundi pärast atentaati suri ka Hryniewiecki.

Krahvinna Maria Kleinmichel kirjutas Aleksander II atentaadist: "Lõpuks sain selguse asjade käigust. Keiser oli külastanud pärast paraadi maneežis suurvürstinna Jekaterinat ja tagasisõidul oli talle visatud Katariina kanali ääres neli pommi. Keisrit ennast tabas viies pomm, mis rebis talt mõlemad jalad. Verest nõretav keiser viidi Talvepaleesse /---/. Toodi keisri sinel, see oli rebenenud, verine, pori ja luukildudega kaetud. Paljud põlvitasid, lõid risti ette ja kummardasid nuttes reliikvia kohale. Kammerteenrid tõid verise veega kausse keisri magamistoast ja läbisid koridori. Neid peatati, pisteti käsi õnnistatud verre ja niisutati selles taskurätikuid."

Pärast atentaati vahistati "Narodnaja Volja" juhid. Nikolai Kibaltšitš, Sofja Perovskaja, Nikolai Rõssakov, Timofei Mihhailov ja Andrei Željabov mõisteti surma ja hukati, Gesja Gelfman saadeti Siberisse.

[redigeeri] Perekond

Aleksander oli kaks korda abielus. Tema esimene abielu oli Maria Aleksandrovnaga (1824–1880), kellega ta sai kaheksa last:

suurvürstinna Aleksandra Aleksandrovna Romanova (1842–1849)
suurvürst Nikolai Aleksandrovitš Romanov (1843–1865)
keiser Aleksander III (1845–1894)
suurvürst Vladimir Aleksandrovitš Romanov (1847–1909)
suurvürst Aleksei Aleksandrovitš Romanov (1850–1908)
suurvürstinna Maria Aleksandrovna (1853–1920)
suurvürst Sergei Aleksandrovitš Romanov (1857–1905)
suurvürst Pavel Aleksandrovitš Romanov (1860–1919)

Teist korda abiellus Aleksander oma kauaaegse armukese Jekaterina Mihhailovna Dolgorukovaga, kes sai hiljem vürstinna Jurjevski tiitli. Temaga oli tal neli last: