Paul I
Allikas: Vikipeedia
Paul I (vene Павел I; 1. oktoober 1754 – 23. märts 1801) oli Venemaa keiser 1796–1801. Ta oli Peeter III ja Katariina II poeg ning Aleksander I isa.
Enne võimule saamist oli Paul pidevas opositsioonis oma emaga, kuna süüdistas teda, ilmselt ka õigustatult, oma isa surmas. See tekitas talle aga palju vastaseid, kuna Katariina poliitika oli Venemaad tunduvalt tugevdanud, muutes selle üpris euroopalikuks suurriigiks. Paul sellest aga suuremat ei hoolinud, talle olid tähtsamad põhimõtted kui pragmaatiline reaalpoliitika.
Keisriks saades alustas Paul radikaalseid ümberkorraldusi, kehtestades muuhulgas ka 1917. aastani kehtinud pärimiskorra. Algul oli ta Prantsusmaa tulisemaid vastaseid, kuid pärast Napoleoni võimuhaaramist 1799. aastal otsustas ta viimasega hoopis koostööd alustada.
Pauli poliitika tekitas vastumeelsust nii kodu- kui välismaal ning peagi küpses vandenõu tema asendamiseks troonipärija Aleksanderiga. 1801. aastal tapetigi Paul tema poja teadmisel.
Eesti ajalukku on Paul läinud asehalduskorra kaotaja ning Balti erikorra taastajana, kui tema ajal hakati Läänemereprovintsidest ka nekruteid võtma.
[redigeeri] Kirjandus
- Henri Troyat, "Paul I : tsaar, keda ei armastatud". Tõlkinud Jana Porila, Eesti Raamat, Tallinn 2005, 200 lk.
| Eelnev: Katariina II |
Venemaa keiser 1796–1801 |
Järgnev: Aleksander I |
