Programmeerimiskeel

Allikas: Vikipeedia

Programmeerimiskeel on süntaksi- ja semantikareeglite kogum arvutile programmi kirjutamiseks (programmeerimiseks). Programmeerimiskeeled võivad olla standardiseeritud; sel juhul oleks parem, kui programm vastaks standardile.

[redigeeri] Ajalugu

Esimesed arvutid olid käsitsi programmeeritavad: selleks, et panna ta teistsugust ülesannet täitma, tuli ta osaliselt lahti ühendada ja pisut teistmoodi uuesti kokku panna.

1945 avaldas John von Neumann kaks olulist ideed, mis aitasid kaasa programmeerimiskeelte tekkele:

arvuti riistvara peab olema lihtne; tarkvara peab juhtima riistvara tööd, võimaldades arvutit kiiremini programmeerida
conditional control transfer pani aluse alamprogrammidele – koodilõikudele, millele programm saab mistahes sammul juhtimise üle anda, ning programmiteekidele; programmi hargnemise võimaldamiseks peab programmitekst sisaldama tingimuslauseid (näiteks tingimussiirdelauseid või korduslauseid).

1949 loodi programmeerimiskeel Short Code, mille kasutamiseks tuli programmeerijal endal esitada programmitekst nullide ja ühtede jadana. Seda nimetatakse masinakoodiks ehk masinakeeleks.

1957 kirjutati esimene kompilaator, mis muutis programmeerimise palju lihtsamaks, sest programmeerija ei pidanud programmi enam ise masinakeelde transleerima.

1957 ilmus ka esimene laiemat kasutust leidnud programmeerimiskeel FORTRAN (inglise keeles FORmula TRANslating system). See keel oli lihtne ja tänapäeva standardite järgi piiratud: sisaldas ainult IF-, DO- ja GOTO-lauset, kuigi seegi oli väga suur samm edasi. FORTRANist said alguse ka praegu kasutatavad andmetüübid: täis-, naturaal- ja ujukomaarvud.

FORTRAN oli küll hea numbritega töötamiseks, aga mitte andmete sisestamiseks ja väljastamiseks, mida oli vaja äritarkvara loomiseks. Sellepärast hakati arendama COBOLit. See keel oli mõeldud ärimeestele, keele ehitus pidas silmas lihtsust ja arusaadavust, sisaldades ainult andmetüüpe numbrite ja teksti jaoks. Lisaks oli võimalus rühmitada muutujaid jadadesse (inglise keeles array) ja kirjetesse (inglise keeles record).

1958 loodi Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis keel LISP (LISt Processing). See oli mõeldud tehisintellekti uurimiseks ja arendamiseks. Seda võimaldab keele eriline omadus: ainuke andmetüüp on loend, ka programm koosneb loendite hulgast. Tänu sellele on võimalik kirjutada programme, mis muudavad iseend töö käigus.