Raha

Allikas: Vikipeedia

Raha on üldine seaduslik maksevahend, mille vastu saab vahetada teisi kaupu suhtega, mille määravad raha ostujõud ja kaupade hinnad.

Raha olemasolu aluseks on ühiskondlik kokkulepe millegi kasutamiseks vahetusvahendina. See kokkulepe võib olla kas otsene või kaudne, vabatahtlik või sunduslik. Raha väärtus võib muutuda inflatsiooni ja deflatsiooni tõttu.

Arvestusühik - raha on ühismõõduks kaupade väärtuse mõõtmisel ja võrdlemisel.
Vahetusvahend - raha on vahetatav kõikide teiste kaupade vastu ning asendab ostja ja müüja vahelistes tehingutes barterit.
Väärtuse akumulatsiooni vahend - raha on vara, mida saab koguda ja kasutada tulevikus tehingute tegemisel.
Kaup - raha on kaup, millel on oma hind, mis sõltub turusituatsioonist ning raha emiteeriva keskpanga baasintressimäärast.
Maksevahend - rahaga saab maksta kaupade ja teenuste eest, tasuda võlgu, maksta makse.

[redigeeri] Raha ajalugu

Rahana on aegade jooksul kasutatud mitmesuguseid asju, näiteks 17. sajandil kasutasid Massachusettsi kolonistid edukalt kohalike indiaanlaste raha, mis kujutas endast musti ja valgeid teokarpe. Asteegid kasutasid rahana kakaoube, Hiinas ja Põhja-Aafrikas kasutati rahana soola, Nigeerias jalaraudu jne. Isegi inimesed on olnud kasutusel. Vanal Iirimaal olid selleks tütarlapsed, orjad.

Esialgu hakati kõige laiemalt rahana kasutama kulda ja hõbedat. Et kulla- ja hõbedatükikesi poleks vaja iga kord üle kaaluda, hakati vermima kindla kulla-, hõbeda- või muu metalli sisaldusega münte. Raha vermimise õigus oli tavaliselt valitsejal ja riigivõimul. Kaubanduse arenedes muutusid sularahaoperatsioonid müntidega tülikaks. Seepärast võeti kasutusele pankade ja pandimajade tšekid ning võlakirjad, seejärel ilmus paberraha (Hiinas 11. sajandil eKr, Euroopas 17. sajandil). Metallmündid jäid käibele vaid peenrahana.

19. sajandil kehtestati rahanduses raharingluse stabiliseerimiseks kullastandard. See tähendab, et rahvuslik valuuta oli seotud kullavarude ja kulla hinnaga. Rahal oli siis ametlikult kehtestatud kullasisaldus ja riigipankades sai paberraha enam-vähem vabalt kullaks vahetada. See süsteem eeldas inflatsiooni puudumist ja usku sellesse, et nii see ka jääb.

Kullastandardi süsteem hakkas lagunema Esimese maailmasõja ajal, mil trükiti suurte väljaminekute katteks palju kullakatteta raha. Sellega kaasnes raha ostujõu langus (inflatsioon) ja hindade tõus.

Kui hinnad tõusevad, siis raha väärtus langeb. Hindade tõusu perioodi nimetatakse inflatsiooniks. Hindade alanemist nimetatakse deflatsiooniks. Enamiku ajast toimub inflatsioon ja vaid lühikestel perioodidel esineb deflatsioon.

Pärast inflatsiooni pidurdamist (1922–1928) üritati kullastandardit taastada, kuid 1929–1933 toimunud majanduskriisi ajal enamik riike sellest loobus. Pärast seda muutus raha kurss "ujuvaks" ning hakkas sõltuma rahaturgudel valitsevast nõudmise ja pakkumise vahekorrast.

Pärast Teist maailmasõda otsustati uuesti luua kindel rahvusvaheline rahakursside süsteem. 1944 Bretton Woodsis (USA) toimunud rahanduskonverentsil lepiti kokku Bretton Woodsi süsteem, mis toetub kahele alusele: kullale ja dollarile. Nii sai USA dollar maailmarahaks. Ameerika Ühendriigid kohustusid omakorda esimesel nõudmisel dollarite vastu kulda andma. Süsteemi tagamiseks asutati Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank. 1960. aastail lõi see süsteem kõikuma, sest kulla turuhind tõusis üle ametliku kursi ja maailma kaubanduskäive kasvas pidevalt. 1971 laskis USA dollari kursi "ujuvaks". Siiski jätkusid katsed rahaturu stabiilsust hoida.

1979 panid Ühisturu maad aluse Euroopa valuutasüsteemile. Kõigi liikmesriikide valuutakursi põhjal loodi arvestuslik koondühik ECU (European Currency Unit). Määrati kindlaks liikmesvaluutade kursid ja kõikumised ECU suhtes. Seda süsteemi nimetati "madu tunnelis". Suuremate kõikumiste ärahoidmine ja kursside säilitamine sai nendes maades keskpankade ülesandeks. Juba 1991 sõlmitud Maastrichti lepingus nähti ette euroraha kasutuselevõttu. 2002 võetigi enamikus Euroopa Liidu maades kasutusele euro.

[redigeeri] Eestis

Eesti rahasüsteem korrastus 1928. aastaks, kui marga asemel võeti kasutusele kroon, mille tagamiseks võeti Rahvasteliidu vahendusel erilaen Inglise naeltes. Et Suurbritannia 1931 kullastandardist loobus, siis põhjustas see 1933 Eesti krooni devalveerumise. Seejärel lõpetas Eesti Pank kuldvaluuta vaba ostu-müügi.

Eesti Vabariigis käibib praegu Eesti kroon, mis tuli uuesti käibele 20. mail 1992. Euro sooviti Eestis kasutusele võtta mitte enne kui 2006. aasta keskel, kuid euroraha käibeletulek on veninud seepärast, et Eesti majanduse inflatsioonitase ei vasta nõutud kriteeriumitele. Sarnast saatust jagab ka Leedu.^[1]

[redigeeri] Ütlusi raha kohta

Igaüks on rahul oma pea sisuga ja pole rahul oma rahakoti sisuga (Denis Diderot)
Raha nagu armastus on inimese suurimad naudinguallikad. Pärast inimese surma on tema suurim ärevuse allikas (John Kenneth Galbraith)
Raha ei haise (Vespasianus)
Too ei ole raha, mis pakutas; too om raha, mis kätte andas (eesti vanasõna)
Raha on inimesel vaid siis, kui ta selle ära annab (araabia vanasõna)
Raha paneb rattad käima
Kes ainult raha rabab, selle on võtnud raha oma orjaks (šveitsi vanasõna)
Kui tahad, et raha tuleks uksest sisse, pead seda enne aknast välja viskama
Tühjalt ei tohi tule juurde minna, raha peab kaasas olema ja toit ka (Karula vanasõna)
Kopikas pole raha ega sitikas ole liha (eesti vanasõna)
Kopikas pole raha, räim pole kala, randlane pole mees (soome vanasõna)
Raha on öörgi, kala on kiiskki (soome vanasõna)
Kopik ka raha ja lutik liha (eesti vanasõna)
Markki on raha, kirpki on liha (soome vanasõna)
Aeg on raha (ameerika vanasõna)
Rahal on oma väärtus