Relativism

Allikas: Vikipeedia

Sõna "relativistlik" võib peale relativismi viidata ka relatiivsusteooriale

Relativism on seisukoht, mille kohaselt inimeste uskumuste ja käitumisviiside väärtus ei ole absoluutne, vaid sõltub näiteks nende ajaloolisest ja kultuurikontekstist ning on mõistetav ja hinnatav ainult selles kontekstis. Filosoofid eristavad erinevaid relativismi liike sõltuvalt sellest, millist laadi uskumused millest väidetakse sõltuvat.

Relativism peab absoluutset tõde või absoluutseid eetilisi väärtusi suhtelisteks.

Relativismi mõiste on tähtis nii filosoofias kui ka kultuurantropoloogias. Filosoofid uurivad uskumuste võimalikku sõltuvust keelest, mõisteskeemist või muust sarnasest (üks näide on moraalirelativism). Antropoloogid uurivad inimeste tegelikku käitumist. Nende jaoks tähendab relativism metodoloogilist hoiakut, mille puhul uurija paneb kõrvale omaenda kultuurilise kallutatuse, et püüda uskumusi ja käitumisviise mõista kohalikus kontekstis. Seda nimetatakse metodoloogiliseks relativismiks.

Mõnikord sõnastatakse relativism teesina, et kõik vaatekohad on võrdselt kehtivad, näiteks kõik moraaliprintsiibid on võrdselt head ja kõik uskumused või uskumuste süsteemid on võrdselt tõesed. Sellele saab vastu vaielda, et sel juhul on võrdselt tõene ka väide, et relativism on väär. Samuti saab sellisele relativismile ette heita, et see teeb võimatuks mõtlemisviisi täiustamise. Sellepärast ei taha kuigi paljud filosoofid end relativismiks nimetada.

Relativistideks on nimetatud näiteks Ludwig Wittgensteini, Peter Winchi, Thomas Kuhni, Richard Rortyt, Michel Foucault'd ja Jacques Derrida'd, kelle tegelikud seisukohad on keerukamad.

Kõigile relativismi liikidele on ühine, et

väidetakse, et miski (näiteks moraaliväärtused, ilu, teadmine, esteetika, tähendus on suhteline, sõltudes mingist raamistikust või vaatekohast (näiteks individuaalsest subjektist, kultuurist, ajastust, keelest, mõisteskeemist
eitatakse, et üksainus vaatekoht on teistega võrreldes privilegeeritud

Relativismi liike saab eristada vastavalt sellele, mida relativeeritakse. Näiteks moraalirelativism väidab, et moraaliväärtused on suhtelised, ja epistemoloogiline relativism väidab, et teadmine on suhteline. Edasi saab relativismi liigitada vastavalt sellele, millise tausta suhtes relativeerimine aset leiab. Näiteks moraalisubjektivism on moraalirelativismi vorm, mis relativeerib moraalset väärtust individuaalse subjekti suhtes.

Tänapäeva filosoofias arutatakse kõige rohkem moraalirelativismi, tunnetusrelativismi ja esteetilist relativismi.

Relativismi pooldav Briti politoloog Bernard Crick kirjutas artikli "Poliitika kaitseks" ("In Defense of Politics"), milles ta väidab, et inimestevaheline moraalikonflikt on vältimatu, seda saab lahendada üksnes eetika ning kui lahendamine leiab aset avalikult, siis tekib poliitika. Seetõttu on igasuguse moraalifilosoofia keskmes vaidluste lahendamine, kahju vähendamine, vahendamine ja rahuloomine. See artikkel on mõjutanud feministe ja hiljem rohelisi.

Tavaline argument relativismi vastu tõstab esile, et relativism on seesmiselt vastuoluline. Väide "Kõik on suhteline" on kas suhteline või absoluutne. Kui see väide on suhteline, siis peab maailmas olema midagi absoluutset. Ja kui see väide on absoluutne, siis ta on ise näide tõest, mis ei ole suhteline.

Väidet "Kõik on suhteline" on ekslikult omistatud Albert Einsteinile, kuid tema relatiivsusteooria järgi tuleb just välja, et valguse kiirus vaakumis on absoluutne.

Relativism kritiseerib üksikute eetiliste väärtuste, näiteks vabaduse, õigluse, korra, sallivuse, armastuse või lihtsuse absoluutseks kuulutamist, väites, et ühekülgsel ja liialdatud kasutamisel muutuvad need ebainimlikeks ning et ainult mõistlik tasakaal eri väärtuste vahel võib viia heade ja inimväärsete oludeni.