Benedictus XIV

Allikas: Vikipeedia

Benedictus XIV

Ilmalik nimi Prospero Lorenzo Lambertini Valitsemisaja algus 17. august 1740 Valitsemisaja lõpp 3. mai 1758 Eelkäija Clemens XII Järeltulija Clemens XIII Sünnikuupäev 31. märts 1675 Sünnikoht Bologna Surmakuupäev 3. mai 1758 Surmakoht Rooma

Benedictus XIV, sündinud Prospero Lorenzo Lambertini, (31. märts 1675 Bologna - 3. mai 1758 Rooma) oli paavst 1740–1758. Ta oli 247. paavst.

Prospero Lorenzo Lambertini sündis Marcello Lambertini ja Lucrezia Bulgarini 2-lapselises peres noorimana. Ta oli 5. ja viimane paavst, kes sündis Bolognas. Ta õppis alates 1688 Roomas Clemensi kolleegiumis (Collegio Clementino) retoorikat, filosoofiat ja teoloogiat. Tema lemmikautor oli Aquino Thomas. Hiljem õppis ta Rooma ülikoolis (Sapienza) õigusteadust ja omandas 11. septembril 1694 doktorikraadi.

17. mail 1713 pühitseti Lambertini alamdiakoniks. Kuurias said tema ülesandeks kanoniseerimisprotsessid, muuhulgas oli ta seotud Innocentius XI beatifikatsiooniprotsessiga. Ta ei pidanud oma määramist peapiiskopiks austuseks, vaid võimaluseks teha head. Kardinal Lambertini osales 2 konklaavil 1730 ja 1740.

Sisukord 1 Ametid 2 1740. aasta konklaav 3 Välispoliitika 3.1 Suhted keisriga 3.2 Suhted Hispaaniaga 3.3 Suhted Savoiaga 3.4 Suhted Portugaliga 3.5 Suhted Itaalia riikidega 3.6 Suhted teiste riikidega 4 Liturgilised otsused 5 Suhted klerikaalsete institutsioonidega 6 Oikumeenia 7 Teoloogilised vaidlused 8 Muud otsused 9 Suhted juutidega 10 Misjon 11 Uued piiskopkonnad 12 Kanoniseerimised 13 Benedictus XIV kultuuriloos 14 Looming 15 Kardinalide pühitsemised 16 Surm 17 Välislingid

[redigeeri] Ametid

• Advokaat, Rooma inkvisitsiooni konsultant
• 1708–1727 kuuria usukaitsja (promotor fidei)
• 1712 Vatikani kanoonik ja jumalateenistuse kongregatsiooni assessor
• 1713 paavsti prelaat
• 1718 ja 1724 Trento oikumeenilise kirikukogu kongregatsiooni sekretär
• 1722 Penitentiariumi kanoonik
• 12. juuni 1724 – 20. jaanuar 1727 Theodosia titulaarpeapiiskop in partibus (pühitseti piiskopiks 16. juulil 1724)
• 13. mai 1725 paavsti assistent
• 9. detsember 1726 kardinal in pectore (avaldati 30. aprillil 1728)
• 20. jaanuar 1727 – 30. aprill 1731 Ancona peapiiskop
• 10. mai 1728 – 17. august 1740 Santa Croce in Gerusalemme kardinalpreester
• 30. aprill 1731 – 14. jaanuar 1754 Bologna peapiiskop

[redigeeri] 1740. aasta konklaav

Benedictus XIV valiti paavstiks 17. augustil 1740 ja krooniti 21. augustil (teistel andmetel 22. augustil). Ta võttis nime Benedictus XIII järgi. 18. veebruarist 17. augustini toimunud konklaavi viimases voorus osales 51 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII. Hiljem pole ükski konklaav nii kaua kestnud.

Konklaavil moodustus kaks fraktsiooni: Clemens XII määratud kardinalidest Neri Maria Corsini juhtimisel ja varasemate paavstide poolt määratud kardinalidest. Konklaavi esimeses voorus osales 32 kardinali, kellest enamik soovis paavstiks valida Pietro Ottobonit, too aga pidi 25. veebruaril viletsa tervise pärast konklaavilt lahkuma. Seejärel toetas enamus Pompeio Aldrovandit, kellel jäi vaid kolm häält puudu, et osutuda valituks. Tema vastaskandidaadiks oli Giacomo Lanfredini. 13. märtsil suri konklaavil Giovanni Battista Altieri ja 8. märtsist 24. märtsini puudus haiguse tõttu Luis Antonio Belluga y Moncada. Felipe V nimel esitati veto Pier Marcellino Corradini vastu. Benedictus XIV oli kompromisskandidaat ja kui temalt küsiti, kas ta tunnustab kardinalide otsust, oli ta vastanud: «Ma tunnustan (kardinalide otsust) kolmel põhjusel; esiteks, ma ei soovi põlata teie lahkust; teiseks, ma ei taha vastu seista Jumala tahtele, sest ma tean, et see on nii, sellepärast pole ma kunagi ihaldanud nii kõrget au ja kolmandaks on minu soov lõpetada meie konklaav, mis on kestnud juba nii kaua, et on põhjustanud üldise skandaali.»

[redigeeri] Välispoliitika

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Tommaso Ruffo, Pietro Luigi Caraffa, Rainiero d’Elci Riigisekretär Silvio Valenti Gonzaga, Alberico Archinto Camerlengo Annibale Albani, Silvio Valenti Gonzaga, Girolamo Colonna di Sciarra Rooma kardinalvikaar Giovanni Antonio Guadagni

[redigeeri] Suhted keisriga

Keiser Karl VI suri 20. oktoobril 1740. Benedictus XIV tunnustas alles 20. detsembril 1740 Maria Theresa õigust pärandile, kuid veebruaris 1742 tunnustas paavst keisrina Karl VII. Selle otsuse järel sekvesteeriti katoliku kiriku varad Austrias. Pärast Karl VII surma püüdis paavst jääda neutraalseks ja tunnustas detsembris 1745 uue keisrina Franz I, kellega ta sõlmis 1757 konkordaadi.

[redigeeri] Suhted Hispaaniaga

1741 lubas Benedictus XIV Hispaania kuningal maksustada vaimulike sissetulekud. Benedictus XIV sõlmis 1753 Hispaaniaga konkordaadi, mille järgi võis kuningas piiskoppideks määrata, keda soovis. 1754 sõlmiti leping, mille järgi läksid tulud Hispaanias ja selle kolooniates asuvatest benefiitsidest Hispaania valitsusele võitluseks piraatlusega.

[redigeeri] Suhted Savoiaga

27. jaanuaril 1741 määras Benedictus XIV saadikuks Savoiasse Ludovico Merlini, kelle vahendusel esitas paavst nõuded Piemontes ja Montferratos asuvatele aladele. Kuningas oli nõus maksma vaidlusaluste alade eest paavstile iga-aastast tribuuti ja saatis tänutäheks paavstile kullast armulauakarika. Paavst sõlmis 1741 Savoiaga konkordaadi, Savoia kuningas sai Püha Tooli vikaari tiitli.

[redigeeri] Suhted Portugaliga

Paavsti suhted Portugaliga taastati 1740. Benedictus XIV andis 23. detsembril 1748 Portugali kuningale João V tiitli Kõige Usklikum Kuningas (Rex Fidelissimus).

[redigeeri] Suhted Itaalia riikidega

Benedictus XIV sõlmis 1741 Napoliga konkordaadi ja paavsti soovitusel rajati Napolisse erakorraline tribunal. Ta lõpetas Napoli ja Malta ordu suurmeistri vahelise vaidluse.

Benedictus XIV suhted Veneziaga pingestusid, kui paavst püüdis olla vahendajaks Venezia ja keisri vahelises vaidluses Aquileia patriarhaadi jurisdiktsiooni pärast. Paavst soovitas patriarhaadi õigused jaotada Gorizia ja Udine peapiiskopkondade vahel, kuid Venezia kuulutas, et ükski paavsti poliitiline otsus ei kehti Venezias enne, kui seda pole tunnustanud Venezia senat. 6. juulil 1751 muutis paavst Aquileia patriarhi ametinime Venezia patriarhi ametiks.

[redigeeri] Suhted teiste riikidega

Benedictus XIV tunnustas Preisi kuninga Friedrich II kuningatiitlit pärast seda, kui preislased olid vallutanud Sileesia. Berliini rajati sel ajal katoliku kirik.

Pärast riigisekretäri Silvio Valenti Gonzaga surma 28. augustil 1756 soovitas 1754–1757 Roomas resideerunud Prantsusmaa suursaadik Etienne François de Choiseul, et kardinal Alberico Archinto määramine uueks riigisekretäriks lükatakse edasi seni, kuni lahendatakse mõned probleemid Prantsusmaaga. Paavst ei nõustunud saadiku ettepanekuga.

[redigeeri] Liturgilised otsused

1741 määras Benedictus XIV ametisse komisjoni, mis pidi revideerima breviaariumit ja ta võttis 1747 ise selle revideerimisest osa. 1748 avaldati revideeritud rooma martüroloogia, kuhu lisati paavst Siriciuse nimi, 1752 avaldati revideeritud "Cæremoniale Episcoporum" ja 25. märtsil 1752 "Pontificale Romanum".

31. mail 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Non ambiginius" ja 22. augustil 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "In superna" keelas ta paastupäevadel liha tarvitamise koos kalatoitudega. Sama otsust kinnitas ta ka 10. juunil 1745 Compostella peapiiskopile saadetud kirjas.

23. novembril 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Praecipuum" reguleeris ta kardinalide mälestuseks peetaval missal noveeni kasutamise.

Ta mõistis 11. juulil 1742 avaldatud bullas "Ex quo singulari hukka hiina riituse kasutamise, mida jesuiidid olid seni praktiseerinud. Ta mõistis 12. septembril 1744 avaldatud bullas "Omnium sollicitudinum" hukka malabari riituse kasutamise.

1742 kohustas ta kõiki preestreid paigutama kirikutesse ristitee pilte.

Ta avaldas 7. veebruaril 1742 apostelliku konstitutsiooni "Etsi minime", milles rõhutas kateheesi tähtsust.

Ta andis 19. augustil 1744 välja sätted reekviemimissade pidamise kohta.

Ta sätestas Kiriku doktoriks kuulutamise lisanõudena kiriku poolse väljakuulutamise (Ecclesiae declaratio). Ta tunnustas 1754 paavst Leo I Kiriku doktorina, kuid keeldus tunnustamast Ignatiust, Lyoni Ireneust ja Cyprianust sama austava tiitliga.

Kuna mitteametlike kirikupühade arv oli 18. sajandi keskpaiku mitmekordistunud, vähendas Benedictus XIV 1742 Hispaanias, 1748–1754 Itaalias ja hiljem Austrias kirikupühade arvu.

1750. aastat tähistati juubeliaastana.

1752 keelas Benedictus XIV Itaalia kreeklaste seas levinud kombe (intinctio panis), mille järgi valati armulaua veini oblaadile, kus see lasti ära kuivada. Sellist oblaati tarvitati viimse võidmise sakramendi andmiseks.

25. augustil 1754 kinnitas ta peaaegu 1000 aasta kestnud vaidluse tulemusena slaavi keele kasutamise idariituses.

1758 ilmus 8. juulil 1753 avaldatud bulla põhjal täiendatud keelatud raamatute indeks.

Ta lubas Hispaania ja Portugali vaimulikel pidada hingedepäeval 2. novembril vajaduse korral kolm missat.

Ta andis indulgentsi kõikidele, kes külastavad 9. veebruaril püha Maro kirikut.

[redigeeri] Suhted klerikaalsete institutsioonidega

Benedictus XIV ei määranud kardinaliks ühtki jesuiiti. 28. detsembril 1743 sai Benedictus XIV teada Hispaania kuninga kavatsusest uurida jesuiitide tegevust Paraguays. Kuninga komissar esitas oma valitsejale jesuiitide tegevuse kohta toodud süüdistused. 1746 avaldatud bullas "Devotam" kinnitas Benedictus XIV oma eelkäijate otsuse tühistada nõue, mille järgi tuli jesuiitidel pidada ameteid ainult 3 aastat. 1. aprillil 1758, kuu enne oma surma, saatis Benedictus XIV Lissaboni patriarhile kirja, milles ta kohustas patriarhi uurima Portugalis tegutsevate jesuiitide seotust kaubandustegevusega ja nende taganemist oma põhikirjast.

Ta laiendas 23. novembril 1740 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quod sancta" visitatsioonide kohustust kõikidele prelaatidele. Ta moodustas super statu ecclesiarum kongregatsiooni, mis arutaks piiskoppide visitatsioonidel tehtud ettekandeid.

Ta avaldas 3. detsembril 1740 "Epistola encyclica et commonitoria", mis käsitles piiskoppide ametikohustusi. 14. veebruaril 1742 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolica" reguleeris ta patriarhide kohustusi. 18. jaanuaril 1757 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Gravissimum" reguleeris ta apostelliku vikaari kohustused.

23. veebruaril 1741 avaldas ta bulla "Apostolicae servitudis", milles mõistis hukka vaimulike ilmalikud taotlused.

Ta kinnitas 1741 Guglielmo Vercelli rajatud viljamiitide ordu konstitutsiooni. Ta tunnustas 15. mail 1741 passioniste. 1744 tunnustas ta Giovanna Solimani rajatud baptistiinide nunnaordut. Ta tunnustas 25. veebruaril 1749 Alfonso Liguori rajatud redemptoriste (Congregatio Sanctissimi Redemptoris). 2. juulil 1753 tunnustas ta Neitsi Maarja auks loodud vagadust propageerivat ühendust. 23. septembril 1755 tunnustas ta Domenico Olivieri rajatud baptistiinide mungaordut. 11. juuni 1757 tunnustas ta kahte basiliaanide ordut (Ordo Basilianus Aleppensis Melkitarum, BA) ja (Ordo Basilianus S. Iohannis Baptistae, BS).

1742 moodustas ta Austrias asuvate Mary Wardi rajatud institutsiooni kogudustest eraldi kihelkonna, mida juhtis ülemkindral.

Kardinalide kolleegiumi ja konklaavi protseduuride kohta avaldas ta 3. jaanuaril 1742 apostellikku konstitutsiooni "Salutare", aprillis 1744 apostelliku konstitutsiooni "Pastor bonus", 13. aprillil 1744 apostelliku konstitutsiooni "In apostolicae", 4. septembril 1744 apostelliku konsitutsiooni "Inter conspicuos" ja 22. aprillil 1749 apostelliku konstitutsiooni "Inter arduas".

1743 avaldatud dokumendis "Incluta fratrum" reguleeris ta paavstipalee ülevaataja ametikoha nõudeid.

21. detsembril 1744 sätestas ta Roomas ametikohustusi täitvate piiskoppide jurisdiktsiooninõudeid.

Ta kinnitas 17. jaanuaril 1746 Püha haua ordu reeglid. Ta sätestas 30. aprillil 1749 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quamvis justo" inglise neitsite kongregatsiooni reeglid.

14. jaanuaril 1747 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Ex quo dilectus" sätestas ta noviitside kohustused.

Ta kinnitas 8. juunil 1748 Püha Stephanuse rüütliordu privileegid ja määras keiser Franz I selle suurmeistriks.

Ta sätestas 5. augustil 1748 avaldatud bullas "Pastoralis" erakorralise pihiisa määramise vajaduse korral.

Ta lubas 8. märtsil 1749 Pühima Lunastaja kongregatsioonil pidada juuli kolmandal pühapäeval Pühima Lunastaja püha.

30. mail 1753 avaldatud bullas "Apostolicum ministerium" sätestas ta visitatsiooni reegleid.

Ta kinnitas apostellikus konstitutsioonis "Inter sollicitos" tonsuuri saamise vanuse alampiiri.

Ta rajas Trento oikumeenilise kirikukogu kongregatsiooni koosseisu prelaatide komisjoni.

Ta kohustas prelaate kandma piiskopikübaral (galerol) purpurpunast sidet.

[redigeeri] Oikumeenia

1744 saatis Benedictus XIV palliumi Antiookia melkiitide patriarhile Seraphin Tanasele.

Benedictus XIV tunnustas 1736 peetud maroniidi kirikukogu dekreete.

2. juulil 1755 avaldas ta entsüklika "Allatae sunt", mille peateema oli oikumeenia.

[redigeeri] Teoloogilised vaidlused

16. oktoobril 1756 avaldatud entsüklikas "Ex omnibus" lahendas Benedictus XIV küsimuse nende isikute armulauale lubamise kohta, kes ei tunnustanud Clemens XI avaldatud apostelliku konstitutsiooni "Unigenitus Dei Filius" nõudeid. Ta kohustas Prantsusmaa piiskoppe tunnustama "Unigenitust".

17. juulil 1746 tutvus Benedictus XIV nuntsius Carlo Francesco Durini ja Prantsusmaa suursaadiku de la Rochefoucauld tehtud analüüsiga, milles käsitleti Julien Offray de La Mettrie ja Blaise Pascali filosoofiliste vaadete erinemist katoliikliku teoloogiaga.

[redigeeri] Muud otsused

Benedictus XIV vähendas Kirikuriigis makse, toetas vabakaubandust ja vähendas Kirikuriigi sõjalist eelarvet.

24. novembril 1740 keelas ta orduvaimulikel tegutseda arstidena. Ta sätestas, et kui arstid soovivad ordineerimist, tuleb eelnevalt selgitada, kas kandidaadi varasema tegevuse käigus arstina suri mõni patsient tema süü tõttu.

1. juunil 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Sacramentum Pœnitentiæ" ja 8. veebruaril 1745 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolici muneris" sätestas ta mõned juhtumid, mis on ekskommunikeeritavad.

Ta käsitles 3. novembril 1741 avaldatud bullas "Dei miseratione" ja 4. novembril 1741 avaldatud dekreedis "Matrimonia quae" abielu teemat, eriti katoliiklase abielu mittekatoliiklasega. Sama küsimust selgitas ta 29. juunil 1748 avaldatud bullas "Magnae nobis".

Ta tunnustas 23. detsembril 1741 ja 12. märtsil 1742 Nursia Benedictuse auks vermitud medalite kasutamist.

1741 kutsus ta Portugali piiskoppe kohtlema Brasiilias indiaanlasi väärikalt.

Ta avaldas 30. märtsil 1742 apostelliku konstitutsiooni "Ad militantis", milles ta käsitles vaimulike apelleerimise õigust.

1. novembril 1745 avaldas ta liigkasuvõtmise vastu entsüklika "Vix pervenit".

1746 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Urbem Romam" esitas ta oma seisukoha Rooma administratsiooni reformimiseks.

16. jaanuaril 1748 kohustas ta frantsiskaani observantide ordukindralit uurima Maria de Agreda töid.

18. märtsil 1751 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Providas" taunis ta vabamüürlust.

Ta keelustas ebausu piltide kasutamise.

Ta lubas õnnistada palliumit.

Ta rajas Sapienza ülikooli koosseisus kõrgema matemaatika, keemia ja kirurgia osakonnad. Ta rajas Rooma akadeemia (Pontifico Accademia Romana di Archeologia) antiikkunsti uurimiseks, akadeemia kristliku antiikkunsti uurimiseks, akadeemia kiriku ajaloo uurimiseks ja 1745–1748 Accademia liturgica kanoonilise õiguse ja liturgia ajaloo uurimiseks. Bolognasse rajati tema auks Accademia Benedettina.

Ta keelas 10. novembril 1752 avaldatud bullas "Detestabilem" duellantide matmise kiriklike tavade järgi.

1752 kuulutas ta raamatute varastamise ekskommunikeeritavaks.

[redigeeri] Suhted juutidega

Benedictus XIV kinnitas 28. veebruaril 1747 avaldatud bullas "Postremomens", et ehkki juudi laste ristimine ilma vanemate nõusolekuta on kanooniliselt õige, on see üldiselt lubamatu tegevus. Ta soovitas võtta ristitud juudi lapsed vanemate juurest ära, et neid kasvatada katoliku kombe järgi. Ta keelustas juutide vägivaldse ristimise. 16. septembril 1747 avaldatud bullas "Apostolici ministerii", 15. detsembril 1751 avaldatud bullas "Probe te" ja 22. veebruaril 1755 avaldatud bullas "Beatus Andreas" kinnitas ta oma varasemat otsust. 9. veebruaril 1749 avaldatud bullas "Singulari nobis" sätestas ta juudi ja kristlase vahelise abielu sõlmimist. 20. veebruaril 1751 avaldatud bullas "Elapso proxime" käsitles ta juutide vaateid. 14. juunil 1751 avaldas ta entsüklika "A quo primum" juudi kogukonna kohta Poolas.

[redigeeri] Misjon

1741 saatis Benedictus XIV Myanmarisse misjoneerima barnabiidid.

1753 avaldatud kirjas "Apostolicum" käsitles ta misjonit Suurbritannias.

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

• 13. detsembril 1740 reorganiseeris Lissaboni peapiiskopkonna
• 1742 Prantsusmaal Saint Claude piiskopkond
• 15. aprill 1742 Istanbulis Konstantinoopoli apostellik vikariaat
• 26. november 1742 Liibanonis Kiliikia peapiiskopkond
• 16. detsember 1743 Guatemaala peapiiskopkond ja Léon en Nicaragua piiskopkond
• 6. detsember 1745 Brasiilias São Paolo piiskopkond ja Mariana piiskopkond
• 23. detsember 1748 Itaalias Pinerolo piiskopkond
• 6. juuli 1751 Itaalias Gorizia ja Udine peapiiskopkonnad
• 1752 Curacao apostellik prefektuur
• 5. oktoober 1752 Fulda piiskopkond
• 1753 Iisraelis Akka eparhia
• 12. detsember 1754 Hispaanias Santanderi piiskopkond

[redigeeri] Kanoniseerimised

Benedictus XIV kanoniseeris 4 isikut:

1. Pedro Gonzales 13. detsember 1741
2. Monte Santo Gery 1. august 1742
3. Camillo de Lellis 29. juuni 1746
4. Peetrus Regulatus 29. juuni 1746

Benedictus XIV kuulutas õndsaks 28 isikut, kaasa arvatud need, kelle austamise ta kinnitas:

1. Alessandro Sauli 23. aprill 1741
2. Bergamo Alberto 9. mai 1748
3. Camillo de Lellis 7. aprill 1742
4. Ceredano Pacifico 7. juuli 1745
5. Collalto Juliana 20. mai 1753
6. Cordoba Alvarez 22. september 1741
7. Cupertino Giuseppe 24. veebruar 1753
8. Egidius de Santarem 9. mai 1748
9. Fortis Gabrielli 17. märts 1756
10. Francesco Patrizzi 11. september 1743
11. Gabriel Ferretti 19. september 1753
12. Geronimo Emiliani 29. september 1746
13. Gielniowi Ladislas 11. veebruar 1750
14. Jeanne de Chantal 21. november 1751
15. Jeanne de Valois 21. aprill 1742
16. Johannes Liccio 25. aprill 1753
17. José de Calasanz 18. august 1748
18. Marcolino Amanni 9. mai 1750
19. Must Benedictus 15. mai 1743
20. Niccolo Albergati 25. september 1744
21. Odorico da Pordenone 2. juuli 1755
22. Orvieto Giovanna 11. september 1754
23. Raymond Lullus 25. veebruar 1750
24. Sassoferrato Hugo 27. juuli 1757
25. Seraphina Sforza 17. juuli 1754
26. Stephanie de Quinzanis 14. detsember 1740
27. Torello da Poppi
28. Treviso Henri 23. juuli 1750

[redigeeri] Benedictus XIV kultuuriloos

Benedictus XIV lasi 1743 taastada Santa Croce in Gerusalemme basiilika Roomas.

1744 ostis ta kardinal Gaspare Carpegnale kuuluva klaasikogu, mis asub Museo Cristianos.

22. mail 1745 mõistis ta hukka Bernard de Mandeville'i teose.

Ta pidas kirjavahetust Voltaire’iga, kes pühendas talle 17. augustil 1745 oma tragöödia "Mahometi".

Tema käsul lõpetati 1748 Prantsusmaal Vichy seminari ehitustööd.

Ta mõistis 19. veebruaril 1749 avaldatud entsüklikas "Annus qui" hukka profaanse muusika esitamise kirikutes.

13. märtsil 1752 taunis ta Montesquieu teost "Esprit des lois".

Ta sai kardinal Domenico Silvio Passioneilt väärtusliku mündikogu, mille põhiosa koosnes paavstide müntidest.

1753 ostis ta kardinal Carlo Pio di Savoia manuskriptid ja rajas Biblioteca Pio.

Ta lasi Colosseumi paigutada ristitee peatused.

[redigeeri] Looming

Ta avaldas enne paavstiks saamist mitmeid traktaate kanoniseerimisest, Kristuse ja Neitsi Maarja suurpühadest, teenistustest ja missast. Benedictus XIV 12 köitest koosnev teoste kogu ilmus 1747–1751, järgmine 17 köitest koosnev kogu avaldati 1788.

• De servorum Dei beatificatione et beatorum canonizatione 1734 – 1738 (1747 – 1749)
• Institutiones Ecclesiasticæ
• De Synodo Dioecesana 1740
• Acta canonizationis SS. Fidelis a Sigmaringa, Camilli de Lellis, Petri Regalati, Iosephi a Leonissa, et Catharinæ de Riciis una cum apostolicis litt. SS. D. N. Benedicti XIV et vaticana basilicae ornatus descriptione 1749
• Appendices ad quatuor libros de servorum Dei beatificatione et beatorum canonizatione 1749
• Casus Conscientiæ de mandato Prosp. Lambertini Archiep. Bonon propositi et resoluti
• Bullarum Benedicti XIV
• Thesaurus Resolutionum Sacræ Congregationis Concilii
• Praxis
• SS. D. N. Benedicti XIV P. O. M. acta et decreta in causis beatificationum et canonizationum aliisque ad sacrorum rituum materiam pertinentibus ad annum pontificatus sui decimum 1751

Tema kohta avaldatud uurimused:

• Acta Benedicti XIV 1884
• Briefe Benedicts XIV an den Canonicus Pier Francesco Peggi in Bologna (1729-1758) nebst
• Benedicts Diarium des Conclaves von 1740 1888
• Inventaire des lettres inédites du Pape Bénoit XIV 1894

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Benedictus XIV pühitses 64 kardinali 7 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 prantslast, 4 hispaanlast, 3 austerlast, 1 inglane, 1 portugallane ja 1 sakslane.

[redigeeri] Surm

Benedictus XIV suri 83-aastaselt Roomas 3. mail 1758 podagrasse.

[redigeeri] Välislingid

• Ingliskeelne artikkel Benedictus XIV kohta
• Ingliskeelne artikkel Benedictus XIV kohta
• Benedictus XIV pastoraalsed kirjutised

Eelnev: Clemens XII

Rooma paavst 1740 – 1758

Järgnev: Clemens XIII