Karl Suur

Allikas: Vikipeedia

Paavst Hadrianus I palub Karl Suurelt abi langobardide vastu

Karl Suur (prantsuse Charlemagne, saksa Karl der Große, ladina Carolus Magnus; 742, 743, 747 või 748 – 28. jaanuar 814 Aachen) oli Frangi riigi kuningas alates 768 (kogu riigi valitseja alates 771) ja Rooma ehk Frangi keiser alates 800. Ta pani oma keisririigiga aluse kolmele hilisemale Euroopa suurriigile: Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliale. Ta pidas end otseselt Rooma keisrite järeltulijaks ja nimetas end Lääne-Rooma keisriks. Ta oli sõjaliselt äärmiselt edukas, liidendas Frangi riigiga nii Saksamaa (Elbe jõeni), Põhja-Itaalia kui ka Lõuna-Prantsusmaa ning Madalmaad. Ainsana jäid tänase Prantsusmaa aladest tema riigiga ühendamata bretoonide maad (Bretagne). Karl Suur oli Pippin Lühikese poeg ja Ludwig Vaga isa.

Sisukord

1 Noorus ja esimesed valitsusaastad
2 Võitlused Itaalias ning sõjad saksidega
3 Sõjad moslemite ja avaaridega
4 Pärandus

[redigeeri] Noorus ja esimesed valitsusaastad

Karl Suure lapsepõlvest pole peaaegu midagi teada, ka sünniajaks on pakutud erinevaid daatumeid. Selge on, et ta sündis enne Pippini ja ta naise abielu ehk ta oli abielueelne poeg. Seevastu tema vend Karlmann sündis ilmselt 751 ja oli seaduslik pärija. Isa surma järel jagati riik aga siiski mõlema poja vahel ning Karl haaras vanemana initsiatiivi. Ta surus 769 maha mässu Akvitaanias ning seejärel nähtavasti plaanis saada Frangi riigi ainuvalitsejaks. 771. aasta detsembris suri Karlmann ootamatult ning nii sai Karl veretult võimu haarata. Ta oli nüüd Frangi riigi ainus isand ning asus peagi oma suurejoonelisi plaane ellu viima.

[redigeeri] Võitlused Itaalias ning sõjad saksidega

772. aastal läks Karl oma esimesele sõjakäigule Itaaliasse, et päästa langobardide haardest oma hädavajalik liitlane paavst. Pärast kaheaastast sõjakäiku purustas ta langobardid ning võttis endale 774 pärast viimase langobardi kuninga Desideriuse kukutamist Langobardia kuninga tiitli, mis tähendas, et tema võimu alla kuulus nüüdsest ka Põhja-Itaalia. Nüüd tekkis võimalus ka reaalselt luua Paavstiriik, mis hõlmas enamiku Kesk-Itaaliast. Langobardide valitsetud Benevento hertsogkond lõuna pool jäi esialgu iseseisvaks.

772. aastal oli Karl tunginud esimest korda sakside aladele, kes elasid Frangi riigist läänes, põhiliselt Reini jõe kallastel. Pikka aega oli kestnud omavaheline vaenus, peamiselt röövretked, millele kuningas lootis nüüd lõpu teha. Lisaks sellele olid saksid paganad, mistõttu sõjakäigule lisandus kristliku missiooni põhjendus. Kuid saksid ei alistunud kergelt, nende vabatalupoegkond, mis vastupanu põhiinitsieerijaks oli, soovis edasi elada vanaviisi, mistõttu nad pärast iga Karli sõjakäiku ja alistamist peagi taas frankide ja kristluse vastu üles tõusid. Karlil oli neid alistada üpris raske, kuna paralleelselt võitlusega sakside vastu oli tal tarvis korda hoida ka oma üha suuremaks paisuva riigi muus osas. Nii venis sõda Saksimaal väga pikale, lõppedes alles 805, mil sakside alad lõplikult Frangi impeeriumiga liideti. Saksi sõdade kuulsaim sündmus oli Verdeni kaelakohus 782, kus sajad saksid Karli käsu peale hukati, sest Karli käsitluse järgi ei väärinud nood reeturitena paremat saatust. Saksi sõja pöördepunktiks oli aga massilise küüditamise kasutamine, mis sakside vastupanutahte halvas.

[redigeeri] Sõjad moslemite ja avaaridega

778. aastal läks Karl esimesele sõjaretkele mauride vastu, kuid pidi Zaragoza lühiajalise piiramise ning seejärel taandumisega. Seejuures sattusid osad tema vägedest baskide rünnakute alla, milles hukkus ka Bretagne markkrahv Roland. Selle sündmuse põhjal loodi hiljem "Rolandi laul". Hiljemgi jätkas Karl Suur katseid võita moslemitelt tagasi Püreneed, kuid lõppkokkuvõttes pidi ta leppima vaid Barcelona krahvkonna vallutamisega.

790. aastatel purustas Karl ka Pannoonias asunud avaarid.

[redigeeri] Pärandus

Surres oli Karl Suur erinevate hinnangute kohaselt 65–72 aastat vana, mis toona oli kõrge iga. Ometi oli ta oma teotahte ning eduka riigijuhtimisvõime säilitanud lõpuni ning temast jäi järeltulevatele põlvedele säravam mälestus kui mistahes teisest varakeskaja valitsejast. Tema isiksuses olid ühinenud germaani vägev sõjapealik, osav diplomaat, suur sisereformide läbiviija, Rooma impeeriumi taastaja ja riigiisa nii prantslaste kui ka sakslaste jaoks. Seega polnud ime, et nii Prantsuse kuningas kui ka Saksa-Rooma keiser pidasid just ennast Karl Suure tõeliseks järeltulijaks ning tema riigi ja päranduse pärijaks. Seetõttu on Karl Suur rahvuskangelane mõlema rahva jaoks ning aegade jooksul on kumbki neist püüdnud Karli enda kangelaseks monopoliseerida. Kõrgkeskajal oli Karl rohkem prantsuse poeemide ja proosakangelane, hiliskeskajal, alates 15. sajandist, rõhutasid Karli saksalikkust üha enam aga ka saksa autorid.