Molotovi-Ribbentropi pakt
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist |
Molotovi-Ribbentropi paktiks nimetatakse NSV Liidu ja Saksamaa vahel 23. augustil 1939 sõlmitud mittekallaletungilepingut.
Leping sõlmiti Nõukogude Liidu diktaatorist liidri Jossif Stalini algatusel, kelle eesmärk oli lääneriigid omavahel sõdima ärgitada ning siis sõjas nõrgestatud Euroopat natsionaalsotsialismist vabastamise loosungi all hiljem ise rünnata. See oleks tal võimaldanud vastavalt maailmarevolutsiooni ideedele allutada kogu Euroopa.
Enam tähelepanu on pälvinud selle lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid, mis rahvusvahelist õigust eirates jaotasid Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks. Esimene salaprotokoll allkirjastati lepingu sõlmimise ajal. Teise salaprotokolliga muudeti Poola ja Baltikumi esialgset jagamist ning kolmanda salaprotokolliga loobus Saksamaa talle Nõukogude Liidu poolt esialgu antud õigusest osale Leedu territooriumist, mille eest Nõukogude Liit kohustus tasuma.
Sisukord |
[redigeeri] Lepingu tagajärjed
Vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salajastele lisaprotokollidele algas 1. septembril 1939 Teine maailmasõda Saksamaa kallaletungiga Poolale. 17. septembril tungis NSV Liit Poolasse. Poola jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt paktile.
28. septembril sõlmiti NSV Liidu ja Eesti Vabariigi vahel vastastikuse abistamise pakt, millega toodi Lääne-Eestisse 25 tuhat punaväelast. Samasugune pakt sõlmiti NSV Liidu ja Läti vahel 5. oktoobril ning NSV Liidu ja Leedu vahel 10. oktoobril.
30. novembril tungis NSV Liit Soomesse. Algas Soome Talvesõda; NSV Liit heideti Rahvasteliidust välja. Tänu Soome vägede visale vastupanule ei õnnestunud NSV Liidul Soomet vallutada.
15. juunil 1940 okupeeris NSV Liidu Punaarmee Leedu, 17. juunil ka Eesti ja Läti. 17. juunil toimus sotsialistlik riigipööre Leedus, 21. juunil Eestis ja Lätis.
28. juunil okupeeris Punaarmee Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Need alad liideti NSV Liiduga.
3. augustil liideti NSV Liiduga Leedu, 5. augustil Läti ja 6. augustil Eesti.
[redigeeri] Lepingu tühistamine
23. augustil 1979 avaldasid 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku avaliku kirja (Balti apelli), milles nõuti salaprotokolli avalikustamist ja selle mõju tühistamist.
23. augustil 1987 toimus MRP-AEG korraldatud meeleavaldus Tallinnas Hirvepargis, kus nõuti pakti avalikustamist ja selle tagajärgede likvideerimist.
23. augustil 1989 moodustati ligi 2 miljonist inimesest koosnev inimkett (Balti kett) Tallinn–Riia–Vilnius. Selle meeleavaldusega juhiti taas tähelepanu vajadusele pakt avalikustada ja selle tagajärjed likvideerida.
24. detsembril 1989 tunnistas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress pakti salaprotokollid õigustühiseks.
[redigeeri] Tekstid
[redigeeri] Lepingu tekst
NSVL Valitsus ja Saksa Valitsus, juhendudes soovist tugevdada rahu NSVL ja Saksamaa vahel ning lähtudes NSVL ja Saksamaa vahel 1926. a. aprillis sõlmitud neutraliteedilepingu põhisätetest, jõudsid järgmisele kokkuleppele:
1. Mõlemad Lepinguosalised kohustuvad hoiduma igasugusest vägivallast, igasugusest agressiivsest tegevusest ja igasugusest vastastikkusest kallaletungist, nii eraldi kui koos teiste riikidega.
2. Juhul, kui üks Lepinguosalistest osutub sõjalise tegevuse objektiks kolmanda riigi poolt, ei toeta teine Lepinguosaline mitte mingil viisil seda riiki.
3. Mõlema Lepinguosalise valitsused jäävad tulevikus teineteisega kontakti konsultatsioonideks, et informeerida teineteist ühiseid huvisid puudutavates küsimustes.
4. Kumbki Lepinguosalistest ei osale mitte mingisuguses riikide grupeeringus, mis on otseselt või kaudselt suunatud teise poole vastu.
5. Vaidluste või konfliktide tekkimisel Lepinguosaliste vahel ühes või teises küsimuses lahendavad mõlemad pooled need vaidlused või konfliktid eranditult rahumeelselt sõbraliku arvamustevahetuse või, vajaduse korral, konflikti reguleeriva komisjoni moodustamise teel.
6. Käesolev leping sõlmitakse kümneks aastaks ning kui üks Lepinguosalistest ei tühista seda üks aasta enne lepingutähtaja möödumist, pikeneb lepingu kehtivus automaatselt järgmise viie aasta võrra.
7. Käesolev leping kuulub ratifitseerimisele võimalikult lühikese aja jooksul. Ratifitseerimiskirjade vahetamine leiab aset Berliinis. Leping jõustub vahetult selle allakirjutamise hetkest.
Koostatud kahes originaaleksemplaris, saksa ja vene keeles.
NSVL Valitsuse volitusel: Vjatšeslav Molotov
Saksa Valitsuse nimel: Joachim von Ribbentrop
23. augustil 1939 Moskvas.
[redigeeri] Salajase lisaprotokolli tekst
Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistliku Vabariikide Liidu vahelise mittekallaletungilepingu allakirjutamise puhul arutasid mõlema poole allakirjutanud täievolilised esindajad rangelt konfidentsiaalsetel kõnelustel mõlema poole huvisfääride piiritlemist Ida-Euroopas. Need läbirääkimised viisid järgneva tulemuseni:
1. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL-i huvisfääri piiri. Sellega seoses tunnustavad mõlemad pooled Leedu huvisid Vilniuse piirkonnas.
2. Territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste puhul Poola riigile kuuluvatel aladel piiritletakse Saksamaa ja NSVL-i huvisfääride ligikaudne piir Narewi, Wisła ja Sani jõe joonel. Küsimust, kas mõlema poole huvidele vastab sõltumatu Poola riigi säilitamine ja millised peaksid olema selle riigi piirid, saab lõplikult selgitada ainult edasise poliitilise arengu käigus. Igal juhul lahendavad mõlemad valitsused selle küsimuse sõbraliku kokkuleppe teel.
3. Kagu-Euroopa osas rõhutab Nõukogude pool oma huve Bessaraabias. Saksa pool deklareerib poliitilise huvi täielikku puudumist selles piirkonnas.
4. Mõlemad pooled peavad käesolevat protokolli rangelt saladuses.
Saksa Valitsuse nimel: J. Ribbentrop
NSVL Valitsuse volitusel: V. Molotov
Moskvas, 23. augustil 1939
[redigeeri] Lepingu tühistamise otsus
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsus "Poliitilisest ja õiguslikust hinnangust 1939. aasta Nõukogude–Saksa mittekallaletungilepingule"
1. NSV Liidu rahvasaadikute kongress võtab teadmiseks 23. augusti 1939. a. Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu poliitilise ja õigusliku hindamise komisjoni järeldused.
2. NSV Liidu rahvasaadikute kongress nõustub komisjoni arvamusega, et mittekallaletungileping Saksamaaga sõlmiti kriitilises rahvusvahelises situatsioonis, tingimustes, mil kasvas fašismi agressiooni oht Euroopas ja Jaapani militarismi oht Aasias, ning selle lepingu üks eesmärke oli juhtida NSV Liidult kõrvale läheneva sõja oht. Lõppkokkuvõttes seda eesmärki ei saavutatud, möödalaskmised aga, mis olid seotud Saksamaa kohustustega NSV Liidu ees, süvendasid sõnamurdliku natsliku agressiooni tagajärgi. Sel ajal seisis meie maa raske valiku ees. Lepingukohustused jõustusid otsekohe pärast allakirjutamist, kuigi leping ise kuulus kinnitamisele NSV Liidu Ülemnõukogu poolt. Otsus ratifitseerimise kohta võeti vastu 31. augustil Moskvas, ratifitseerimiskirjad aga vahetati 24. septembril 1939. a.
3. Kongress on seisukohal, et selle lepingu sisu ei lahknenud rahvusvahelise õiguse normidest ja riikide lepingupraktikast, mida rakendatakse niisuguse reguleerimise puhul. Nii lepingu sõlmimisel kui ka selle ratifitseerimisel aga varjati fakti, et ühtaegu lepinguga kirjutati alla salajane lisaprotokoll, milles piiritleti lepingupoolte huvisfäärid Läänemerest Musta mereni, Soomest Bessaraabiani.
Protokolli originaale ei ole leitud ei Nõukogude ega välismaa arhiividest. Ent koopiate, kaartide ja muude dokumentide grafoloogiline, fototehniline ja leksikaalne ekspertiis ning hilisemate sündmuste vastavus protokolli sisule kinnitavad selle allakirjutamise ja eksisteerimise fakti.
4. NSV Liidu rahvasaadikute kongress kinnitab käesolevaga, et 23. augusti 1939. a. mittekallaletungileping, samuti NSV Liidu ja Saksamaa vahel ning sama aasta 28. septembril sõlmitud sõprus- ja piirileping kaotasid nii nagu teisedki Nõukogude-Saksa leppimused - vastavalt rahvusvahelise õiguse normidele - kehtivuse momendil, mil Saksamaa tungis kallale NSV Liidule, s.o. 22. juunil 1941. a.
5. Kongress konstateerib, et 23. augusti 1939. a. protokoll ning muud salaprotokollid, mis kirjutati koos Saksamaaga alla aastail 1939-1941, olid nii koostamismeetodi kui ka sisu poolest eemaldumine Nõukogude välispoliitika leninlikest põhimõtetest. NSV Liidu ja Saksamaa huvisfääride piiritlemine nendes ning muud aktsioonid olid juriidilisest seisukohast vastuolus mitmete kolmandate riikide suveräänsuse ja sõltumatusega. Kongress märgib, et sel perioodil olid NSV Liidu suhted Läti, Leedu ja Eestiga reguleeritud lepingute süsteemiga. Vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ja mittekallaletungilepingutele, mis sõlmiti aastail 1926-1933, kohustusid nende lepingute osalised kõigil asjaoludel vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust. Samasugused kohustused olid NSV Liidul Poola ja Soome ees.
6. Kongress konstateerib, et Stalin ja Molotov pidasid Saksamaaga läbirääkimisi salaprotokollide üle nõukogude rahva, ÜK(b)P Keskkomitee ja kogu partei, NSV Liidu Ülemnõukogu ja valitsuse eest salajas. Need protokollid olid kõrvaldatud ratifitseerimisprotseduuridest. Seega oli nende allakirjutamise otsus sisult ja vormilt isikuvõimu akt ega kajastanud kuidagi nõukogude rahva tahet, kes ei kanna selle sobingu eest vastutust.
7. NSV Liidu rahvasaadikute kongress mõistab 23. augusti 1939. a salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise fakti hukka. Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi.
8. NSV Liidu rahvasaadikute kongress lähtub sellest, et keerulise ja vastuolulise mineviku mõistmine on osa uutmisprotsessist, mis peab tagama igale Nõukogude Liidu rahvale võimaluse vabalt ja võrdõiguslikult areneda tervikliku, vastastikku sõltuva maailma ning laieneva üksteisemõistmise tingimustes.
NSV Liidu Ülemnõukogu esimees M. GORBATŠOV
Moskva, Kreml, 24. detsembril 1989. Nr. 979-I.
Allikas: NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi ja NSV Liidu Ülemnõukogu Teataja. 1989, nr. 29, art. 579.
