Pablo Neruda
Allikas: Vikipeedia
Pablo Neruda (12. juuli 1904 – 23. september 1973) oli Tšiili luuletaja Ricardo Eliecer Neftali Reyes Basoalto kirjanikunimi; alates 28. detsembril 1946 sai sellest tema pärisnimi. Ta oli üks 20. sajandi hispaaniakeelse kirjanduse tähtsamaid luuletajaid.
Sisukord |
[redigeeri] Algus
Neruda sündis José del Carmen Reyes Moralese, raudteetöölise ja Rosa Neftali Basoalto Opazo, kooliõpetaja, esimese lapsena Parrali linnas. Ta ema suri kaks kuud pärast sünnitust.
1906. aastal kolis poiss koos isaga Temuco linna, kus tema isa abiellus Trinidad Candia Marverdega, keda poeet mainib Mamadre nime all tekstides „Confieso que he vivido“ ja „Memorial de Isla Negra“. Ta läbis Temucos poistekooli Liceo de Hombres, kus ta avaldas oma esimesed luuletused piirkonnalehes "La Mañana". 1919. aastal saavutas ta Juegos Flores de Maulel 3. koha oma luuletusega "Nocturno ideal". 1920. aastal alustas ta kaastööd kirjandusajakirjale "Selva Austral" Pablo Neruda varjunime all; perekonnanime sai ta tšehhi poeedilt Jan Nerudalt.
[redigeeri] Õpingud ja algav kuulsus
1921. aastal kolis ta Santiagosse ja õppis Tšiili Ülikoolis prantsuse keeles pedagoogikat. Ülikoolis sai ta kevadpidustustel esimese koha oma luuletusega „La cancion de fiesta“, mis avaldati pärast ajakirjas "Juventud". 1923. aastal avaldas ta „Crespusculario“, mida tunnustasid sellised kirjanikud nagu Alone, Raul Silva Castro ja Pedro Prado. Järgmisel aastal ilmutas ta ajakirjas "Editorial Nascimento" oma kogumiku „Veinte poemas de amor y una canción desesperada“, kus oli veel tunda modernismi. Pärast tema manifesti oli tema eesmärk n.-ö. renoveerida luulet ja tuua sinna sisse avangardismi, mis väljendub kolmes lühikeses 1926. aastal välja antud raamatus: "El habitante y su esperanza", "Anillos" (koos Tómas Lagosega) ja "Tentiva del hombre infinito".
[redigeeri] Neruda kui diplomaat
1927. aastal algas tema tema pikk diplomaatiline karjäär, kui ta nimetati konsuliks Yangoni linnas. Pärast oli ta konsul Sri Lankal, Jaaval, Singapuris, Buenos Aireses, Barcelonas ja Madridis. Ta sai tuttavaks Buenos Aireses Federico García Lorca ja Barcelonas Rafael Albertiga. 1935. aastal andis Manuel Altolaguirre Nerudale üle ajakirja „Caballo verde para la poesia“ juhtimise, mis oli n.-ö. kaaslane luuletajatele, kes kuulusid nimetuse generacion del 27 alla. Samal aastal tuli välja tema kogumik „Residencia en la tierra“.
[redigeeri] Poliitiline elu
Samal aastal algas Hispaania kodusõda. Sõjast ja García Lorca hukkamisest tingituna sidus Neruda end vabariikliku liikumisega, esmalt Hispaanias ja pärast diplomaadina ümberpaigutamist Prantsusmaal, kus alustas teose „España en el corazón“ kirjutamist. Sellel aastal pöördus ta kodumaale tagasi ja tema selleaegne luule iseloomustab aktuaalseid poliitilisi ning sotsiaalseid probleeme.
1939. aastal määrati Neruda erikonsuliks Pariisi, et jälgida hispaanlaste sisserännet Prantsusmaale, ja natuke aega hiljem sai temast Mehhiko suursaadik, kus ta kirjutas ümber oma teksti „Canto General de Chile“, mis on kujunenud eepiliseks poeemiks kogu Lõuna-Ameerika, tema loomuse, inimeste ja ajaloo kohta. See teos pealkirjaga „Canto General“ avaldati Mehhikos 1950 ja salaja ka Tšiilis. See koosneb 250 poeemist 15 kirjandustsüklis ja moodustab Neruda enese hinnangu kohaselt tema kunstilise toodangu keskosa. Natuke aega pärast avaldamist tõlgiti „Canto General“ 10 keelde. Peaaegu kõik luuletused, mida see sisaldab, on loodud eriti rasketel asjaoludel eksiilis.
Olles 1943 Tšiilisse tagasi pöördunud, sai Neruda 1945 riikliku kirjanduspreemia. Sama aasta 4. märtsil valiti ta vabariigi senaatoriks (Senador de la Republica) ja ta ühines Tšiili Kommunistliku Parteiga. 1946. aasta presidendivalimistel võidutses koalitsioon Alianza Democratica, mis koosnes radikaalidest, kommunistidest ja demokraatidest, keda juhtis Gabriel Gonzales Videla. Kommunismimeelsete tööliste streik ja selle vägivaldne mahasurumine viisid aga Neruda ägedalt senatis selle vastu protesteerima. Gonsalez Videla varjatud jälitustegevus oma vanade liitlaste, kommunistide vastu lõppes kommunistliku partei keelustamisega 3. septembril 1948 ning sundis Neruda kõigepealt kodumaal põranda alla varjuma ja hiljem eksiili minema. 1949. aastal ta ületas Andid, läks hobusel risti üle Argentiina ja suundus Euroopasse. Kirjanik pöördus Tšiilisse tagasi alles 1952. Suur osa sellest, mida ta välismaal viibides kirjutas, kandis tema poliitilise tegevuse iseloomulikku joont.
[redigeeri] Kirjanduslikud preemiad
1952. aastal avaldas ta kogumiku "Los versos del capitan" ja 1954. aastal "Las uvas y el viento", kus leidus sütitav avaldus Stalinile. 1953. aastal sai ta Stalini rahupreemia. 1958. aastal tuli välja "Estravagario" koos uue stiilivahetusega poeesias. 1965. aastal sai ta Oxfordi ülikoolilt audoktori tiitli. Oktoobris 1971 sai Neruda Nobeli kirjanduspreemia.
[redigeeri] Elu lõpuaastad
1969. aastal valis Tšiili KP ta presidendikandidaadiks, aga ta loobus sellest kohast Salvador Allende kasuks, kes ka valimisliidu Unidad Popular kandidaadina võidutses 1970. aasta valimistel. Unidad Populari kuberner kindral Augusto Pinochet määras ta Prantsusmaale suursaadikuks, kust ta pöördus oma kodumaale tagasi 1972. aastal.
Neruda suri Santiagos Santa Maria kliinikus 23. septembril 1973 eesnäärmevähki. Mõned päevad varem, 11. septembril oli Augusto Pinochet teostanud sõjaväelise riigipöörde. Neruda kodu Santiagos oli rüüstatud ning tema raamatud põletatud. Kirjaniku matustel valvasid korda kuulipildujatega relvastatud sõjaväelased. Praegu puhkavad tema säilmed koos kolmanda abikaasa Matildega tema Isla de Negra kodus, kus on nüüd mehe majamuuseum.
Postuumselt avaldati 1974. aastal tema mälestused pealkirja "Confieso que he vivido" all.
[redigeeri] Abielud
Neruda oli kolm korda abielus. 1930. aastal abiellus ta Maria Antonieta Hagenaariga, kellest lahutas 6 aastat hiljem. Nende 1934. aastal sündinud tütar Malva Marina suri 8-aastaselt, kui oli emaga Saksamaale põgenenud. Pärast lahutust elas mees koos Delia de Carilliga, kellega abiellus 1943 ja kellest lahutas 1955. 1966. aastal abiellus ta Matilde Urrutiaga, kes on tema kõrvale maetud.
| Nobeli kirjandusauhinna laureaat |  |
|---|
