Augusto Pinochet

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist

Augusto José Ramón Pinochet Ugarte (25. novembril 1915 – 10. detsember 2006) oli Tšiili riigijuht aastatel 1973-1990. Tuntud kui diktaator, kes sai võimule läbi sõjaväelise riigipöörde. Pinochet lõpetas Santiagos sõjakooli ja 1951 kindralstaabiakadeemia ning oli elukutselt sõjaväelane, auastmelt kindral. Ta oli ka Tšiili ja Ecuadori sõjaväeakadeemia õppejõud, 1956-1958 Tšiili USA saatkonna sõjaväeatašee. 1971-1972 Santiagos garnisoni juhataja, 1972-1973 maavägede staabiülem.

Ta on kirjutanud ka geograafia- ja poliitikateoseid.

[redigeeri] Valitsemisaastad

Erinevatel allikatel aitas Pinocheti võimule tulemisele kaasa see, et USA sekkus Tšiili siseasjadesse aastatel 1959–1973 ning eriti Salvador Allende valitsemisajal 1970–1973. Selleks kasutati erinevaid meetodeid: maksti kinni poliitikute, ärimeeste, meediaväljaannete, parteide arveid, imbuti vasakpoolsetesse parteidesse neid seestpoolt õõnestama, loodi terrori ja hirmuõhkkond, püüti kahjustada riigi majandust ja rahandust. See ka õnnestus nii, et 11. september 1973 võttis Augusto Pinochet veriselt võimu kukutades loosungi all "Mina või kaos" sotsialistist presidendi Salvador Allende. Sõjaväehunta juhiks ja presidendiks sai elukutseline sõjaväelane kindral Augusto Pinochet, kelle Allende oli vaid paari nädala eest nimetanud maavägede ülemjuhatajaks.

Kuigi Pinocheti vabaturumajandusel baseeruv majanduspoliitika osutus edukaks ja viis Tšiili välja katastroofilisest seisust, pööratakse tema puhul tavaliselt alati jutt inimõigustele.

Pinochet valitses esimesed aastad karmikäeliselt ja halastamatult. Tema suunitlus oli selgelt antikommunistlik, kõigepealt hakatigi pitsitama kommuniste, sotsialiste ja teisi vasakpoolseid. Poliitiline opositsioon suruti julmalt maha, kinnivõetute jaoks rajati kümneid kinnipidamiskohti ja koonduslaagreid, osa vahistatutest ka tapeti või jäid teadmata kadunuks.

Kõige tuntumaks kinnipidamiskohaks oli Santiago rahvusstaadion, mis oli enne riigipööret ja on praegugi riigi tähtsaim jalgpalliväljak. Tunnistajate kinnitusel tapeti seal vahetult pärast 1973. aasta septembripööret umbes 500 inimest. Kuigi süstemaatiliste "teadmata kadumiste", kohtuväliste tapmiste ja piinamiste juhtudest on paljud ka dokumentaalselt tõestatud, jääb Amnesty Internationali sõnul suurem osa kuritegudest lahendamata ja enamik kurjategijatest karistamata. 1991. aastal avalikustati Tõekomisjoni nn Rettigi raport (Informe Rettig), mis sai nime komisjoni juhtinud senaatori Raúl Rettigi (1909–2000) järgi. Kolmeköitelise raporti 2000 leheküljel kirjeldatakse detailselt 3197 poliitilistel põhjustel tapmise ja teadmata kadumise lugu, kusjuures komisjon tegeles ainult surmaga lõppenud inimõiguste rikkumistega ja jättis tähelepanuta tuhanded juhtumid, kui ohver piinamise, röövimise või muu taolise tegevuse üle elas. Aruande kohaselt hukkus diktatuuri ajal 3065 opositsionääri ning terrorirünnakutes ja kokkupõrgetes vasakpoolsetega sai surma 132 sõjaväelast ja valitsusagenti. Hukatute seas oli ka välismaalt sissetoodud terroriste ja mõrtsukaid.

Paljud surnuks piinatud heideti Vaiksesse ookeani või Mapocho jõkke. Umbes 1200 inimest on senini teadmata kadunute nimekirjas. Kümned tuhanded inimesed, kelle seas oli väga palju kultuuriinimesi, pidid Pinocheti režiimi algaastatel põgenema välismaale.

Erinevalt Rettigi komisjonist valdab Amnesty International aga hoopis teistsuguseid andmeid. AI kinnitusel hukkus Pinocheti režiimi esimese kolme aasta jooksul juba 20 tuhat inimest, piinamise elasid üle aga väidetavalt vähemalt 35 tuhat inimest, selle tegi kindlaks Tšiili valitsuse vastav komisjon. Inim õigusorganisatsioonide kinnitusel said Pinocheti ajal vähemalt 800 tuhat tšiillast tunda vanglat, piinamist või pagendamist.

Ka kultuuri reguleeris kindral Augusto Pinocheti oma ideoloogia järgi. 17 aastat väldanud diktatuuri ajal löödi käärid igasse filmi, mis armeetegelastes kahtlust äratasid. Need teosed, mille ideoloogiat kääridega korrigeerida ei saanud, keelustati.

Ekraanile ei jõudnud isegi nii süütu film nagu "Viiuldaja katusel" - põhjuseks väidetavalt see, et liiga paljud tegelased olevat olnud vene rahvusest. Eriti häirisid armeetsensoreid aga poliitilised filmid, nagu Pinocheti võimule toonud riigipöörde ajal Tšiilis kaduma läinud ameeriklasest jutustav "Missing", või Oliver Stone'i "Salvador".

Monty Pythoni seeriast tuntud komöödia "Briani elu" ja Martin Scorsese "Kristuse viimane kiusatus" on filmid, mis blokeeriti filmilevist väidetavalt jumalat teotava sisu pärast.

[redigeeri] Diktaatori hukkamõistmine

2000. aastal süüdistas Tšiili kohus 85-aastast Pinochetti seotuses 55 inimese tapmise ja 18 inimese röövimisega. Lisaks sellele on Pinocheti vastu esitatud 190 hagi inimõiguste rikkumise eest tema võimuperioodil, aastail 1973- 1990.

2002. aastal otsustas Tšiili ülemkohus, et Augusto Pinocheti ei kutsuta kohtu ette aru andma tema 17-aastase valitsusperioodi jooksul toimunud inimõiguste rikkumiste eest. Kohtu viiest kohtunikust hääletas neli selle poolt, et 86-aastane kindral ei suuda enam kohtu ees vastuseid anda, kuna põeb dementsust. Kohtu teateil võetakse kõik Pinocheti vastased süüdistused lõplikult tagasi.

2005. aastal võttis Tšiili kohus 90-aastase Pinocheti immuunsuse, lisaks maksupettusele süüdistatakse meest inimõigusrikkumistes tema valitsemisajal aastatel 1973 kuni 1990.

2006 aasta alguses arreteeriti Augusto Pinocheti naine Lucia Hiriart ja nende neli poega kahtlustatuna maksudest kõrvalehoidmises. Pinocheti naist ja lapsi süüdistatakse puudulike maksudeklaratsioonide esitamises, mille abil perekond suutis väidetavalt kõrvale panna miljoneid dollareid. Süüdimõistmise korral ootab nii Pinocheti abikaasat kui ka poegi ees vanglakaristused.

Pinocheti ennast süüdistatakse maksude maksmatajätmises enam kui 27 miljonilt dollarilt, mis asuvad eksdiktaatori pangaarvetel.