Platon (Kulbusch)
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist |
Püha Platon, kodanikunimega Paul Kulbusch (Kulbuš) (25. juuli 1869 Pootsi - 14. jaanuar 1919 Tartu) oli eesti usutegelane, esimene pühakuks kuulutatud eestlane ja piiskop.
Sisukord |
[redigeeri] Elu
Tema isa oli õigeusu kiriku köster. Ta õppis Arusaare õigeusu kihelkonnakoolis ja Riia Vaimulikus Koolis ja Riia Vaimulikus Seminaris, teistehulgas on selle kooli lõpetanud hilisemad poliitikud Konstantin Päts, Ado Birk, Jaan Poska. 1894 lõpetas Peterburi Vaimuliku Akadeemia kandidaadina. Peale seda töötas Petrburis eesti õigeusu koguduses, millele tema ajal ehitati oma kirik ja hoolekande maja.
1917 valiti esimeseks Eesti piiskopiks. Piiskopiks pühitsemine toimus 31. XII. 1917 Tallinnas, Aleksander Nevski Katedralis. Kaks kuud hiljem okupeerisid Saksa väed Eesti. Sellistes tingimustes koguduste teenimine polnud kaugeltki kerge ettevõtmine, ometigi suutis piiskop Platon üheaisa suve jooksul külastada enamuse Eesti õigeusu kogudusi. Kõikjal innustas ja toetas ta oma külaskäikudel kohalikku rahvast.
1918 kevadel saabus piiskop Tartusse kirikujuhi tööd tegema. Sakslaste ja ka venelaste vastutegutsemise töttu oli see töö vägagi takistatud. Nii saatsid venelased kaebuse Moskvasse,et "piiskop Platon kasutab Eesti sini-must-valgeid rahvusvärve ja kutsub üles rahvast alluma põrandaalusele Eesti Ajutisele Valitsusele". Venelased olid ägedalt selle vastu, et eestlastele oma piiskopkond anda, sest seni oli Eesti kuulunud Riia piiskopkonna alluvusse, kus olulist rolli mängisid venelased. Siiski pühendas piiskop Platon kogu oma jõu võitlusele Eesti iseseisvuse eest. Seda ei sallinud ei venelased ega sakslased.
17 ja 24. XI. võttis piiskop Platon osa Eesti Maapäeva tööst Tallinnas. Peale jõule oli piiskopil plaan Riiga sõita, kuid teel sinna haigestus ta kopsupõletikku ning jäi Tartusse. 21. XII. vallutas Punaarmee Tartu. Tartlased pidasid sellest olenemata ikka jõulusid.
29. XII. keelasid enamlased usutalituste pidamine. Vana-aasta õhtul peeti Tartu Peetri kirikus esimene kommunistlik teenistus. Orelil mängiti Marseljeesi, kantsel oli kaetud punalippudega ja kommunistide haridusminister A. Wallner pidas sealt kõne, melles ütles: "Kõik, mis siit kantslist enne on õeldud, oli vale."
[redigeeri] Martüürium
Sellises olukorras otsustasid õigeusu, protestandi, katoliku ja juudi vaimulikkond koos tegutseda. Moodustati delegatsioon, mille piiskop võttis vastu haigevoodis lamades. Arutati kujunenud olukorda ja käitumist selles. Piiskop ütles: "Meid saab ainult puhta jõu läbi alistada.. Me teenime kirikut ja oma kogudusi. Kui peaks ootama väljasaatmine, või surm, ei tohi me ikkagi alla anda."
2. I. 1919 vangistati piiskop koos oma ülemdiakon Doriniga. Enamlased rõõmustasid, et nii kõrge vaimuliku olid kätte saanud. Nii algas piiskopi 12-päevane vangipõli, mis lõppes märtrisurmaga. Kuna piiskop eitas kõiki süüdistusi ja keeldus ülekuulamisprotokollile alla kirjutamast, viidi ta Kompanii tänav 5 asuvasse Krediidipanga keldrisse, mida enamlased vanglana kasutasid. Oma vangistuse ajal julgustas ja lohutas piiskop teisi vange. Vanglas sunniti piiskoppi paljaste kätega vangide väljakäiku puhastama.
14. I. 1919 umbes kell 10 kutsus üks komissar piiskop Platoni välja. Mõne aja pärast kõlasid lasud. Siis kutsuti välja ülempreestrid Pühad Mihail Bleivel ja Nikolai Bezanitski. Vangid viidi keldrisse ja tapeti Eesti Töörahva Kommuuni Tartumaa kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni korraldusel. Üks pealtnägija kuulis, kuidas piiskop Platonit peksti ja piinati, kuid tema suust ei tulnud ainsatki karjet. Peale õigeusu vaimulike tapeti seal veel luteri pastorid Traugott Hahn ja Wilhelm Schwartz koos 14 Tartu auväärse kodanikuga. Tapmised lõpetas Julius Kuperjanovi juhitud Eesti vägede saabumine linna. Vangla uksed avati, ning hüüti: "Te olete vabad!."
Arstlik ja kohtumeditsiinlik ekspertiis tuvastas, et piiskop Platonil oli 7 täägihaava. Rinda oli lastud kuule, üks ka läbi vasaku õla ja üks paremasse silma. Kolju tagaosa oli sisse pekstud. Enne tapmist oli teda piinatud.
Piiskop Platon maeti 18. jaanuaril Tartu Jumalaema kirikusse. Eesti valitsus andis aga korralduse tuua surnukeha pealinna. Nii peetigi Tallinna Issandamuutmise kirikus riiklikud matused. Rahva nõudmisel ei maetud kirstu enne, kui järgmisel pühapäeval. Lõpmata voolas rahvast piiskop Platoni sarga juurst mõõda, näidates oma austust. 1931 pandi Tallinna Issandamuutmise kiriku ette Piiskop Platoni büst, mille autoriks on Amandus Adamson. Piiskop Platoni haud on püsinud tänini Issandamuutmise peakirikus. Kõigile Eesti õigeusklikele on see püha paik.
[redigeeri] Pühakuks kuulutamine
Piiskop Platoni mälestus kestis edasi Läände pagenud õigeusklike seas, Nõukogude võimu all olnud kodumaal ei oleks kõne-allagi tulnud tema pühakuks kuulutamine.
18. VIII. 2000 kuulutas piiskop Platoni Pühakuks Vene Õigeusu Kirik.
15. IX. 2000 kuulutas piiskop Platoni pühakuks Komstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat
[redigeeri] Püha Piiskop Platoni Orden
1922 aastal võttis Eesti Aposteliku Õigeusu Kiriku täiskogu vastu otsuse, põlistada piiskop Platoni märtrielu mälestus tema nimelise teenetemärgi asutamise läbi. Kõrge autasu annetamine jäi vastavalt statuudile metropoliidile, mida võidi anda kirikule osutatud teenete eest - nii vaimulikele kui ka ilmalikele isikutele. Ühena esimestest sai selle tunnustuse osaliseks 14.detsembril 1924 riigivanem Konstantin Päts.
