Platonism
Allikas: Vikipeedia
Platonism on mõni filosoofia suund, mis lähtub antiikfilosoof Platoni filosoofia tõlgendustest.
Mõned filosoofid (nt Alfred North Whitehead, Martin Heidegger) on pidanud kogu õhtumaa filosoofiat platonismiks, üldiselt omistatakse Platonile enamiku filosoofia küsimuste esmane püstitamine ja katse neid lahendada. Selle tõttu võib Platonit tõepoolest pidada õhtumaa filosoofia alusepanijaks.
20. sajandil on platonistlik filosoofia sattunud tugeva kriitikatule alla ning on püütud korduvalt platonismi kui mõtlemise tava kõrvale jätta, ületada või dekonstrueerida. Suurimateks platonistliku tava kriitikuteks võib pidada analüütilisele traditsioonile aluse pannud loogilisi positiviste ja kontinentaalse filosoofia raames eksistentsialiste ning nende poolt tunnustatud 19. sajandi mõtlejat nimega Friedrich Nietzsche.
Platonismi kui mõtlemise tava sisuks võib pidada Platonile omistatava ideede õpetuse teatud viisil pooldamist.
Nt Karl Raimund Popper samastab platonismi essentsialismiga, st eeldusega, et sõnadel on püsivad ja iseseisvalt eksisteerivad tähendused, mille poole saame meie järjest paremate definitsioonide pakkumise teel läheneda. Popper püüab oma mõtlemises platonismi välistada tehes printsiibiks metoodilise nominalismi.
[redigeeri] Vaata ka
- Uusplatonism
- Cambridge'i platonistid
- Idealism
- Essentsialism
- Metafüüsika
