Martin Heidegger
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist |
Martin Heidegger (26. september 1889 Meßkirch – 26. mai 1976 Freiburg). Saksa filosoof.
[redigeeri] Elulugu
Muuhulgas keelas Heidegger emeriteerunud Husserlil sissepääsu Freiburgi ülikooli ruumidesse ja raamatukokku.
1950. aastal ilmunud artiklitekogu "Holzwege" peegeldab ka kõige otsesemalt Heideggeri aastakümnete-pikkust tutvust Ernst Jüngeriga.
Heideggeri elulugu iseloomustab ka seik, et kui temalt ükskord küsiti, mida ta arvab Aristotelesest kui filosoofist, siis vastas ta: "Aristoteles sündis, mõtles ja suri. Muul pole mingit tähtsust."
[redigeeri] Filosoofia
Heideggeri filosoofia peamiseks kandjaks võib pidada olemisküsimust (die Seinsfrage), mille üha taas küsimine tema mõtlemise põhiosa moodustab.
Oma varajases filosoofias püüab Heidegger viia ellu ontoloogiat läbi fenomenoloogia printsiipide rakendamise olemisküsimusele. Küsides "Olemises ja ajas" olemise mõtte järele leiab ta, et olemise järgi küsimise tarvis tuleb kõigepealt määratleda see olev, kes küsib -- mis on aga inimene ise kui olemasolev (das Dasein). Olemise järgi küsimise esimene etapp on seega inimese kui olemasoleva faktilisuse hermeneutika ehk fundamentaalontoloogia, mille eesmärk on kirjeldada fenomenoloogiliselt Daseini olemasolemist nii, et see võimaldaks edeneda olemise enda mõtte järele küsimisele. Daseini eksistentsiaalne analüüs päädib nelja eksistentsiaali määratlemisega: leidumus (die Befindlichkeit), mõistmine (das Verstehen), kõne (die Rede), langemus (das Verfallen).
Kuna inimese kui olemasoleva olemist, millesse ta suhestub, nimetab Heidegger eksistentsiks, siis on "Olemine ja aeg" inspireerinud otsustavalt eksistentsifilosoofiat, mis on üle võtnud osa Heideggeri kaalutlustest, kuid mida Heidegger ise tema mõtlemist valesti mõistvaks ära-kasutamiseks peab.
1930. aastate algusse paigutatakse Heideggeri mõtlemise teekonnas kääne (die Kehre), millega seoses kerkivad kesksena esile olemise ajalugu (die Seinsgeschichte) ja püüd mõtelda olemist kui sellist või olemist ennast. Sellega seoses pöördub Heidegger eelsokraatikute mõtlemise poole, kelle fragmente (eelkõige Parmenidese, Herakleitose, Anaximandrose) tõlgitseb ta kui tunnistusi algupärasest olemise mõistmisest ning kellele järgnevat filosoofia ajalugu tunnusmärgitseb ta kui olemise unustuse ajalugu, sest juba Platoni ja Aristotelese filosoofias jääb mõtlemata olemise ja oleva erisus (ontoloogiline diferents) ning kogu järgnev metafüüsika tegeleb oleva olemise mõtlemisega ning jätab mõtlemata olemise enda. Käände-järgsesse aega kuuluvad ka Heideggeri luule-tõlgitsustel põhinevad kirjutised, kus mõtlevas dialoogis Rainer Maria Rilke, Georg Trakli, Stefan George ja eelkõige Friedrich Hölderlini luulega saab asu käsitlus keelest kui olemise kojast.
