Alvar Aalto

Allikas: Vikipeedia

Alvar Aalto 1930ndate alguses

Hugo Alvar Henrik Aalto ['aaldo] (3. veebruar 1898 Soome, Kuortane – 11. mai 1976 Helsingi) oli soome arhitekt ning mööbli- ja klaasnõude disainer. Teda peetakse üheks väljapaistvamatest arhitektidest arhitektuuriajaloos.

Aalto oli üks Skandinaavia moodsa arhitektuuri mõjukamaid esindajaid ja organisatsiooni Congrès Internationaux d'Architecture Moderne (CIAM) liige.

Tema tuntumad hooned on Finlandia-talo Helsingis ja Helsingi Tehnikaülikooli (Teknillinen korkeakoulu) hoone. Aalto klaasnõude seas on maailmakuulus "Aalto vaas".

Ta õppis 1916–1921 Helsingi Tehnikaülikoolis arhitektuuri (1917 katkestas ta õpingud, et osaleda vabadusvõitluses) ning avas 1923 Jyväskyläs oma esimese arhitektuuribüroo. Aastal 1924 abiellus ta õpingukaaslase arhitekt Aino Marsioga, kellest sai tema kaastööline. Nende pulmareis Itaaliasse jättis Aaltosse jälje, mis sidus ta kogu eluks Vahemeremaade kultuuriga.

Aalto töötas mitmel alal, mööbli- ja klaasidisainist arhitektuuri ja maalikunstini. Tema klaasidisainikollektsioon on maailmakuulus.

1930. aastate lõpus sai Aalto maailmakuulsaks Soome paviljonidega Pariisi ja New Yorgi maailmanäitusel. Enne seda oli Aalto Soomes edukas arhitekt, disainer ja linnaplaneerija. Ta on projekteerinud elumaju, haiglaid, kirikuid ja vabrikuid ning planeerinud kultuuri- ja halduskomplekse.

Aaltole iseloomulk stiil sai alguse 1927. aastast, kui ta projekteeris Viiburi linnaraamatukogu (ehitati 1930–1935), millel olid valged seinad. Ta ütles lahti Euroopa funktsionalismist, mis rõhutas sirgjoonelist korrapärasust, ning projekteeris ebakorrapärase ning keeruka liigendusega siseruumid, kasutades puitu. Tundlik puidukasutus ongi talle tüüpiline.

Soome maastikust inspiratsiooni saades integreeris Aalto vormid ja materjalid looduskeskkonnaga, pidades hoolikalt silmas inimlikke väärtusi ning nähes ette, kuidas inimesed tema hoonetes elama ja töötama hakkavad. Ta kasutas loomulikku valgust.

[redigeeri] Hooneid

Helsingi tehnikaülikooli auditoorium

1925 Jyväskylä tööliste maja
1927–1935 Viiburi linnaraamatukogu
1929 isamaalaste ühenduste hoone Jyväskyläs
1929 Turu ajalehe Turun Sanomat toimetuse hoone
1929–1933 Paimio tuberkuloosisanatoorium Turu lähedal
1932 Villa Tammekann Tartus
1936–1939 ja 1951–1954 elamud Sunilas
1937 Restoran Savoy Helsingis (täielikult säilinud Aalto interjöör; ikka veel restoran)
1937 Soome paviljon Pariisi maailmanäitusel
1939 Soome paviljon New Yorgi maailmanäitusel
1947–1949 Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi Senior Dormitory (Baker House) Cambridge'is Massachusettsis
1952 Säynätsalo raekoda
1953 spordikeskus ja kontserdisaal Viinis Vogelweidplatzil
1955–1958 Helsingi tööliste kultuurimaja
1956 Soome paviljon Venezia biennaalil
1956–1958 Maison Carrée Pariisi lähedal
1957 Interbau elamu Berliinis
1958 Bagdadi kunstimuuseum
1958–1962 Wolfsburgi kirik ja kohaliku omavalitsuse keskus
1962 Bremeni satelliitlinna Neue Vahri kõrghoone
1962 Leverkuseni kultuurikeskus
1962–1971 Finlandia-talo Helsingis
1963 Alvar Aalto kultuurikeskus Wolfsburgis
1963–1972 Ålborgi kunstimuuseum
1964 Tehnikaülikool Otaniemis
1964 British Petroleum'i büroohoone Hamburgis
1965 Seinäjoki kohaliku omavalitsuse keskus ja kirik
1965 Castrop-Rauxeli linnakeskus
1967 kohaliku omavalitsuse keskus Zürichis
1968 kõrgelamu 'Schönbühl Luzernis
1968 Detmerode kirik ja kohaliku omavalitsuse keskus Wolfsburgis
Ta plaanis ja alustas Esseni ooperiteatri (Aalto teatri) ehitamist; hoone valmis alles pärast tema surma, 1988.
Café Aalto, Akateeminen Kirjakauppa Helsingis (postuumselt ühe lammutatud kohviku mööbli baasil)