Andres Larka
Allikas: Vikipeedia
Andres Larka (kuni 1918. aastani Andrei Larko, 5. märts 1879 Pilistvere, Viljandimaa – 8. jaanuar 1942 Malmõž, Kirovi oblast) oli Eesti sõjaväelane ja poliitik, Eesti Vabadussõjalaste Liidu üks juhte.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
[redigeeri] Teenistus Vene armees
Andres Larka sündis Pilistveres mölder Jaan Larka ja tema abikaasa Mari Tedderi pojana. Hariduse omandas ta Põltsamaa Aleksandri linnakoolis, mille lõpetamise järel liitus vabatahtlikult armeega. 1899 alustas ta teenistust Pihkva kadetikorpuses.
1900–1902 õppis Andres Larka Vilniuse sõjakoolis, mille lõpetas 22. oktoobril 1902 esimese järgu diplomiga. Sõjakooli lõpetamisel omistati talle nooremleitnandi auaste ja ta asus teenima 113. Starorusski jalaväerügemendis. Sõjaväeteenistuse kõrvalt kuulus ta Eesti Kirjanduse Seltsi.
1904–1905 osales ta Vene-Jaapani sõjas 117. Jaroslavli jalaväerügemendi koosseisus. Pärast sõja lõppu jätkas Larka teenistust 113. Starorusski rügemendis, kuid sooritas 1909 sisseastumiseksamid Peterburi Nikolai Sõjaväeakadeemiasse. Kolmeaastase õppetöö lõpetas ta 1912 esimese järgu diplomiga. Seejärel läbis ta sama õppeasutuse juures täienduskursused. 1913 saadeti Andres Larka stažeerima Vilniuse sõjaväeringkonna staapi, et omandada seal vajalik ettevalmistus töös kindralstaabis.
Peale Esimese maailmasõja algust omistati Larkale kapteni auaste ja ta määrati 40. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Staabiohvitserina osales ta 1914–1915 lahingutes Saksa armeega Ida-Preisimaal ja Poolas.
1916 ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati 5. Siberi korpuse staabiohvitseriks. Samal aastal viidi ta üle 159. jalaväediviisi staabiülemaks. Sellele ametikohale jäi ta detsembrini 1917, mil ta naasis oma viimasest teenistuskohast Rumeenias kodumaale.
[redigeeri] Teenistus Eesti armees
Eestis sai Andres Larka ülesande asuda moodustama suurtükiväebrigaadi. 3. jaanuaril 1918 alustas ta sellega Haapsalus, kus kuu aja jooksul õnnestus moodustada 5 suurtükipatareid. 16. veebruaril kutsuti ta Tallinnasse, kus pidi üle võtma 1. Eesti diviisi staabiülema koha. Tallinnasse jõudes olid seal juba võimu haaranud bolševikud ja Larkal tuli diviisi juhtimise asemel ennast hoopis uute võimude eest varjata.
Kui 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik, siis nimetati Andres Larka Eesti Ajutise Valitsuse esimeseks sõjaministriks. Kui 25. veebruaril vallutasid Tallinna Saksa väed, lubasid nad Eesti rahvusväeosadel tegevust jätkata ja tema ülesandeks jäi nende koordineerimine. 20. märtsil 1918 saatsid aga sakslased pärast rahu sõlmimist Venemaaga Eesti rahvusdiviisi laiali. Seda otsust ei õnnestunud Larkal muuta, kuigi ta pidas läbirääkimisi nii Saksa väejuhatuse kui ka Eestimaa rüütelkonnaga.
Eesti sõjaväes nimetas Andres Larka end algul kindralstaabi ooberstiks. Siin oli tegu väikese eneseülendusega, sest tema ametlik auaste Vene sõjaväes oli olnud alampolkovnik. 8. märtsil 1918 ülendati ta kindralmajoriks.
Edaspidi osales Andres Larka koos kindral Ernst Põdderiga Kaitseliidu loomisel, mis viis augustis 1918 kindral Põdderi arreteerimiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt. Kindralmajor Larkal õnnestus koos kindral Aleksander Tõnissoniga septembris 1918 Soome põgeneda. Oktoobris külastas ta Stockholmi ja Kopenhaagenit, kus kohtus Eesti välisesindusega. 13. novembril 1918 õnnestus tal Tallinnasse tagasi pöörduda. Sõjaministrina langes tema õlule kohustus Eesti rahvusüksused taastada.
26. novembril 1918 kujundati Ajutise Valitsuse koosseis ümber ja Konstantin Päts asus ise sõjaministri ametikohale. Samast päevast nimetati kindralmajor Larka Eesti armee peastaabi ülemaks. 28. novembril alanud Punaarmee pealetungi ajal koordineeris ta sõjategevust Narva rindel.
 |
Vabadusrist I/1 |
1. veebruarist 1919 kuni 1. jaanuarini 1925 oli ta Eesti Vabariigi sõjaministri abi. Sellel ametikohal vastutas ta kuni Vabadussõja lõpuni ühtlasi mobilisatsiooni ja reservvägede tegevuse eest. Vabadussõja järel oli tema ülesandeks väosade demobilisatsiooni korraldamine. Paraku haigestus Larka kurgutuberkuloosi, tunnistati 12. septembril 1924 töövõimetuks ja oli sunnitud 1. jaanuaril 1925 erru minema. Teenete eest sõjaväe juhtimisel autasustati teda I klassi Vabadusristi 1. järguga ja I klassi Kotkaristi 1. järguga.
[redigeeri] Poliitiline tegevus
Pärast teenistusest lahkumist ravis Andres Larka ennast edukalt Šveitsis. Kuna ravikulude katteks oli ta pidanud maha müüma talle teenete eest annetatud maa ja maja, siis tagasi pöördudes ostis ta endale Harjumaal Jõgisool väikese talukoha koos vesiveskiga ja asus sinna elama.
Poliitikasse otsustas erukindral minna 1928. aastal, mil ta liitus kaks aastat varem asutatud Eesti Vabadussõjalaste Keskliiduga. Keskliidu esimesel kongressil 26. jaanuaril 1930 valiti Andres Larka selle juhatuse esimeheks, jäädes mainitud ametikohale organisatsiooni likvideerimiseni 1933. aastal. Larkast kujunes Vabadussõjalaste Keskliidus pigem esindusisik kui tegevjuht, Liidu poliitilist tegevust suunas peamiselt noor advokaat Artur Sirk.
Sarnaselt mitmete teiste vabadussõjalaste juhtidega oli ka Andres Larka Korp! Sakala liige.
Eestis süveneva poliitilise kriisi tõttu arutati Vabadussõjalaste Keskliidu II kongressil 22. märtsil 1931 juba aktiivselt vajadust muuta Eesti Vabariigi Põhiseadust. Keskliidu III kongressil 20. märtsil 1932 otsustati üha kasvava populaarsusega organisatsiooni vastu võtta ka Vabadussõjas mitte osalenud isikuid. Kui märtsis 1932 otsustas Riigikogu panna rahvahääletusele omapoolse põhiseaduse muutmise kavandi, siis alustasid vabadussõjalased selle vastu aktiivset kampaaniat, kuna nende hinnangul jättis see parlamendile endiselt liiga suure võimu ja oleks takistanud efektiivset riigi valitsemist. Vabadussõjalaste ja sotsialistide tegevuse tulemusel kukkuski põhiseaduse muutmise rahvahääletus augustis 1932 läbi.
10. novembril 1932 esitas Vabadussõjalaste Keskliit eesotsas Andres Larkaga Riigikogule omapoolse põhiseaduse muutmise kavandi, mille kohaselt pidi rahvaesindajate arvu vähendatama 50 inimesele, loodama suure võimutäiusega riigipea ametikoht ja asendatama proportsionaalne valimissüsteem isikuvalimistega. Riigikogu aga jättis vabadussõjalaste eelnõu menetlemata ja alustas ise uue põhiseaduse muutmise eelnõu välja töötamist.
Riigikogu eelnõu kukkus teistkordselt juunis 1933 toimunud rahvahääletusel läbi. Süvenenud poliitilise ja majandusliku kriisi tingimustes sulges Jaan Tõnissoni valitsus 11. augustil 1933 mitu poliitilist organisatsiooni, sealhulgas Vabadussõjalaste Keskliidu. See ei vähendanud poliitilisi pingeid ja kui oktoobris 1933 vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu lõpuks rahvahääletusele pandi, kiitis rahvas selle ülekaalukalt heaks. See tõi kaasa valitsuse tagasiastumise ja vabadussõjalaste legaalse tegevuse taastamise 30. oktoobril 1933 Eesti Vabadussõjalaste Liidu nime all. Organisatsiooni juhiks valiti taas erukindral Larka.
Jaanuaris 1934 toimunud kohalikel valimistel saavutasid vabadussõjalased Tallinna ja Tartu linnavolikogus absoluutse enamuse. Enamikus omavalitsustes (eriti maal) enamust ei saavutatud. 24. jaanuaril 1934 hakkas kehtima vabadussõjalaste põhiseadus ja 24. veebruaril 1934 seati üles kandidaadid uue, laiendatud volitustega riigivanema valimisteks. Vabadussõjalaste Liidu kandidaadiks oli Andres Larka. Tema vastaskandidaadid olid Konstantin Päts, Johan Laidoner ja August Rei.
Kartes vabadussõjalaste mõjuvõimu jätkuvat tugevnemist ja Andres Larka võitu riigivanema valimistel, ühendasid Konstatin Päts ja Johan Laidoner jõud ning viisid 12. märtsil 1934 läbi riigipöörde. Kehtestati 6-kuuline kaitseseisukord, suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. 400 juhtivat vabadussõjalast arreteeriti, nende seas ka Andres Larka.
12. juunil 1935 sõjaringkonnakohtus alanud protsessil vabadussõjalaste üle määrati neile tingimisi karistused. Peale vanglas veedetud aastat pääses vabadusse ka Andres Larka. Kuigi tema organisatsioon oli keelustatud, alustasid endised vabadussõjalased kodanikualgatuse korras peatselt poliitilist tegevust ja esitasid sama aasta 20. septembril uue põhiseaduse muutmise eelnõu, millega soovisid nüüd piirata riigivanema volitusi. Konstantin Pätsi juhitav valitsus ei nõustunud siiski eelnõud rahvahääletusele panema.
Väidetavalt asusid vabadussõjalased seejärel ette valmistama vasturiigipöörde katset, mille käigus pidi 8. detsembril 1935 arreteeritama ainsa seadusliku poliitilise organisatsiooni Isamaaliidu kongressil Eesti riigijuhid eesotsas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneriga. Vabadussõjalaste endise juhina olevat riigipöörde ettevalmistamisel osalenud ka erukindral Larka. Seetõttu arreteeris 7. detsembril kaitsepolitsei vabadussõjalaste juhid teistkordselt ja mais 1936 toimunud teisel vabadussõjalaste protsessil mõisteti nende juhtidele juba pikemad karistused.
Andres Larka vabanes vanglast 1937. aastal ja edaspidi puudus tal võimalus poliitikas osaleda. Ta elas oma kodus Jõgisool kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal. Erukindral Larka arreteeriti 23. juulil 1940 peale Eesti NSV väljakuulutamist ja kadus peatselt koos teiste Eesti kõrgemate ohvitseride ning tipp-poliitikutega Venemaa vangilaagritesse. Tunnistajate sõnul nähti teda hiljem Vjatka vangilaagris Kirovi oblastis, kus ta ka ametlike andmete kohaselt 8. jaanuaril 1942 suri.
[redigeeri] Perekond
Andres Larka oli abielus Marianne Ostroviga. Neil oli üks laps, poeg Georg (sündinud 1919). Marianne suri raske haiguse tagajärjel 1928 ja uuesti Andres Larka enam ei abiellunud.
[redigeeri] Karjäär
1902–1917 Vene armee staabiohvitser
1918 Eesti Vabariigi sõjaminister
1918–1919 Eesti sõjaväe peastaabi ülem
1919–1925 Eesti Vabariigi sõjaministri abi
1930–1933 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse esimees
1933–1934 Eesti Vabadussõjalaste Liidu juhatuse esimees
1934 kandidaat Eesti riigivanema valimistel
[redigeeri] Kasutatud allikad
- Kindral A. Larka : põhiseaduse lahingu juht : vabadussõjalaste poolt Eesti rahvale esitatud kandidaat riigivanema kohale. Tallinn: EVL, 1934.
- Eesti ajalugu : kronoloogia / koost. Sulev Vahtre. Tallinn: Olion, 1994.
