Hanerahu
Allikas: Vikipeedia
Hanerahu ehk Anerahu on 1,2 hektari suurune asustamata laid Väinameres Hiiumaast kagus. Saar asub Pühalepa valla territooriumil ja kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala Laidelahe sihtkaitsevööndisse.
Sisukord |
[redigeeri] Nimi
Uuematel Nõukogude-aegsetel ja ka mitmetel taasiseseisvunud Eesti aegsetel kaartidel kasutatakse nimevormi "Anerahu", maastikukaitseala materjalides ning vanematel venekeelsetel kaartidel aga "Hanerahu".
Nähtavasti on saar nime saanud seal peatuvate ja pesitsevate hallhanede järgi. Saar sai nime ajal, kui ta oli veel rahu.
[redigeeri] Asukoht
Hanerahu geograafilised koordinaadid on 58°44′40″ N 23°05′50″ E. Laid on põhja-lõuna suunas piklik.
Muhule on Hanerahu ligemal kui Hiiumaale: Tammiski nukast jääb see 7,7 km põhja poole, Salinõmmest aga 12,3 km kagusse. Teistest Hiiumaa laidudest on lähemad Kõrgelaid, mille rannik jääb poole kilomeetri kaugusele põhja, ja Hanerahustki väiksem Ankrurahu, mis asub 1 kilomeeter idas.
[redigeeri] Loodus
[redigeeri] Meri
Laiu ümber on üpris sügav, paadiga juurdepääsu võimaldav mõnede veepinnale ulatuvatega rändrahnudega meri. Väinamerele talvel tekkiv jää on laiu juurest mitmete pragudega, mida põhjustavad merepõhja sügavuse järsud üleminekud.
[redigeeri] Kivid
Palju leidub saarel väiksemaid rändrahne. Saart katavad kruus, veeris ja klibu. Läänerannikul, mis on merele rohkem avatud, ulatub klibu veepiirist kaugemale kui idarannikul.
[redigeeri] Taimed
Kivide vahel kasvavad madalad taimed, näiteks vanad ja jämedad türnpuud, mis on sellele laiule eriti iseloomulikud. Neid on tihedamalt saare lõunaosas. Kõrgemad türnpuud on 5–7 meetri kõrgused. Teistest põõsastest on kohatud magedat sõstart, harilikku lodjapuud, harilikku kibuvitsa, koer-kibuvitsa, harilikku kuslapuud ja verevat kontpuud.
Taimi on kokku leitud vähemalt 101 liiki, sealhulgas kõrget raikaerikut, pikalehist mailast, põdrakanepit, harilikku kukeharja, harilikku mesikat, harilikku käokannust, merikapsast, põdramurakat, kõrvenõgest, soolikarohtu, aaskannikest, koirohtu, harilikku kadakat, rannikat, hanijalga, võilille, kassisaba ja isegi balti lõosilma.
Sammaldest kasvavad saarel Leiti Kannukese andmetel (2001) harilik keerik, harilik lõhistanukas, siginiit-pungsammal, kahkjas tutik, tüvetutik, harilik lumilehik, rood-lesiksammal, harilik tömpkaanik, kivi-lühikupar, sale lühikupar, läik-ulmik ja harilik korbik.
[redigeeri] Samblikud
Inga Jüriado ja Ave Suija leidsid 2001 saarelt 28 liiki samblikke. Need kasvasid peamiselt graniit- ja lubjakividel ning türnpuul. Graniitkivil kasvav Lecanora andrewii leiti sellel ekspeditsioonil Eestis esmakordselt. Eestis haruldased samblikud on ka graniitkivil kasvav Rinodina gennarii, lubjakivil kasvav meri-kirmesamblik ja türnpuul kasvav Caloplaca chlorina.
[redigeeri] Linnud
1990. aastate lõpus oli saarel kormoranide koloonia. 1997. aastal hävitasid kormoranides konkurente nägevad kohalikud kalurid pesadel nende munad. See peletas kormoranid ära.
Hanerahul pesitsesid 2004. aastal hõbekajakas, jõgitiir ja/või randtiir, hahk, merikajakas, kühmnokk-luik, merisk, linavästrik, jääkoskel, hallvares. Varem on pesitsemas nähtud peale kormorani veel hallhane, sinikael-parti ja kalakajakat. Samuti on sealses linnustikus esindatud ristpart, liivatüll ja kivirullija.
[redigeeri] Loomad
Suuremad imetajad külastavad Hanerahu suhteliselt harva. Talvel liiguvad laiult laiule toitu otsivad rebased ja kährikud. Suveks ei saa loomad Hanerahule jääda, sest nad jääksid seal üsna pea nälga, kuigi 2000. aasta suvel võis saarel haudelinnustiku vähesusest järeldades olla rebane, kährik või mink. Nagu teistelgi laidudel, ei ole ka siin rästikut ega nastikut kohatud.
[redigeeri] Inimtegevus
Hanerahu on üks vähem külastatavaid saari Hiiumaa laidude seas. Kaitse-eeskirja järgi võib ilma Hiiumaa laidude maastikukaitseala valitseja nõusolekuta seal viibida vaid 1. jaanuarist 10. veebruarini, nagu mujalgi Laidelahe sihtkaitsevööndis. Kõrgelaiul asuval infotahvlil on kirjutatud, et külastajatele on ala suletud aastaringselt, kuid tõenäoliselt on sealsed andmed vananenud.
Jälgi inimtegevusest näitab peale kohaleujunud prahi ja kaitseala sildi ka üks kivi. Sellesse on tahutud aastaarv 1887 ning mõned nimetähed ja märgid, millest osa pole arusaadavad. Mälestuse on kivisse raiunud kolm meest, kes paadiga Haapsalust Muhusse tulles jäid tugeva tormi kätte ning olid sunnitud maabuma Hanerahul. Nad veetsid seal 8 päeva ilma söögita. Pärast tuule vaibumist õnnestus neil minna Saarnaki laiule, kus tol ajal oli püsiasustus. Hanerahul kasvasid siis veel väga väikesed põõsad, mistõttu puudus korralik looduslik varjualune. Pääsenute õnneks olid ilmad 1887. aasta hilissuvel soojapoolsed.
[redigeeri] Kirjandus
- Haide-Ene Rebassoo. Botaanilisi kilde 17 Hiiumaa suvest, Tallinn 1975, lk 71-72 (allikas).
- Haide-Ene Rebassoo. Hiiumaa floora ja selle genees, Tallinn 1967, lk 34, 144 (pilt).
- Haide-Ene Rebassoo. Laidude raamat, Tallinn 1972, lk 14, 19, 23, 24–25 (allikas).
- Ave Suija, Inga Jüriado. Lichens and lichenicolous fungi of the Hiiumaa Islets Landscape Reserve. – Folia Cryptogamica Estonica 39, Tartu 2002, lk 37–50.
