Julius II
Allikas: Vikipeedia
| Julius II | ||||||||||||||||||
|
Julius II (Giuliane della Rovere; 5. detsember 1443 – 21. veebruar 1513) oli 216. Rooma paavst 1503–1513.
Julius II peetakse üheks kõige sõjakamaks paavstiks. Ta oli ka osav diplomaat ja riigimees ning võimekas administraator, kes laiendas kogu oma valitsemisaja vältel Kirikuriigi valduseid ja hoidis paavstluse välisvõimust sõltumatuna. Tema valitsemisaja järel oli paavstlus üks võimsaimaid poliitilisi jõude Euroopas. Talle meeldis vägede eesotsas seista ning neid vallutustele juhtida. Rotterdami Erasmusele see ei meeldinud, mistõttu ta paavsti oma kirjutistes pilkas. Julius oli klassikaline renessansipaavst.
Sisukord |
[redigeeri] Varasem elu
Giuliane della Rovere sündis Albissolas Raffaele della Rovere ja Teodora (Theodora) Manirolo 5-lapselises peres vanima pojana. Tema ema oli kreeklanna, isa pärines vaesunud suguvõsast. Nooruses soovis Giuliane teha karjääri kaubanduses, kuid liitus oma onu Francesco della Rovere (Sixtus IV) eeskujul frantsiskaanidega. Tal oli abieluvälisest suhtest Lucrezia Normanniga 3 tütart.
[redigeeri] Kardinal
1471 sai Francesco della Rovere paavstiks. 16. (või 15.) detsembril 1471 pühitses Sixtus IV ta San Pietro in Vincoli kardinalpreestriks.
Giuliane della Rovere pidas järgmisi ameteid:
- alates 16. oktoober 1471 Carpentrasi piiskop
- 31. jaanuar 1472–1476 Lausanne'i piiskop,
- 13. jaanuar 1473–1474 Catania piiskop,
- 23. mai 1474–1503 Avignoni peapiiskop,
- 11. juuli 1476–1477 Countances'i piiskop,
- 3. juuli 1478–1483 Mende' piiskop,
- alates 19. aprillist 1479 Sabina kardinalpiiskop
- alates 31. jaanuarist 1483 Ostia kardinalpiiskop
- 3. november 1483–1502 Bologna piiskop,
- 20. september 1499– Savona piiskop
- 24. jaanuar 1502– Vercelli piiskop
- Nonantola, Grottaferrata ja Gorze kloostrite abt.
1474 juhtis kardinal della Rovere paavsti armeed sõjas Umbriaga. Kardinalina olid tal head suhted Prantsusmaaga, kus ta viibis 1476 ja 1480–1482 legaadina. 1476 tekkisid Prantsusmaal probleemid Avignoni haldamise üle. Tema vahendusel sõlmisid Louis XI ja Maximilian I lepingu Burgundia pärandi jaotamise üle. Ta osales 12. detsembril 1482 liidu sõlmimisel Veneetsiaga. Kardinal della Rovere osales 1484, 1492 ja 1503 toimunud konklaavidel. Ta oli Innocentius VIII ajal üks mõjukaimaid kardinale. 1492. aasta konklaavil oli ta arvestatav kandidaat, kuid oli oma poolehoiu tõttu Prantsusmaale mõne kardinali jaoks ebasobiv ja pidi Rodrigo Borgialt vastu võtma valimiskaotuse. Hoolimata sellest, et Aleksander VI säilitas talle ametid ja lubas tagasipöördumise korral puutumatust, ei uskunud della Rovere nende lubaduste siirust ning viibis tema ajal eksiilis Prantsusmaal, kus õhutas Charles VIII tungima Itaaliasse, et kukutada simoonias süüdistatav Aleksander VI ja kutsuda kokku oikumeeniline kirikukogu. 1499 sõlmis Giuliane della Rovere Prantsusmaal Cesare Borgia abielu Prantsusmaa printsessiga.
[redigeeri] Paavstiks valimine
Julius II valiti paavstiks ööl vastu 1. novembrit 1503 lühimal konklaavil paavstluse ajaloos, mis kestis vaid ühe hääletusvooru. Ta krooniti 28. novembril 1503 ja võttis nime arvatavasti oma ristinime (Giuliane) ladinapärase vormi Julianus - Julius järgi.
Konklaavil osales 38 kardinali:
- Paulus II kardinal
- Oliviero Carafa
- Sixtus IV kardinalid
- Giovanni Colonna
- Jorge da Costa
- Raffaele Riario Sansoni
- Girolamo Basso della Rovere
- Giuliane della Rovere
- Ascanio Maria Sforza Visconti
- Innocentius VIII kardinalid
- Lorenzo Cibo
- Giovanni de' Medici
- Antonio Pallavicini
- Federico di Sanseverino
- Aleksander VI kardinalid
- Amanieu d'Albret
- Georges d'Amboise
- Luis de Aragón
- Francisco de Borja
- Pedro Luis de Borja-Llançol de Romanì
- Jaime Casanova
- Juan Castellar
- Juan de Castro
- Giuliano Cesarini
- Marco Cornaro
- Adriano de Corneto
- Francisco Desprats
- Ippolito d'Este
- Alessandro Farnese
- Giovanni Stefano Ferrero
- Niccoló Fieschi
- Domenico Grimani
- Pietro Isualles
- Francisco Lloris
- Bernardino López de Carvajal
- Ludovico Podocator
- Francisco Remolino
- Giovanni Antonio di San Giorgio
- Jaime Serra
- Francesco Soderini
- Giovanni Antonio Trivulzio
- Juan de Vera
Julius II sai paavstiks Cesare Borgia toetuse tõttu, kes oli isa surma järel sattunud keerulisse olukorda ja sai kardinal della Roverelt lubaduse enda nimetamiseks Kirikuriigi vägede ülemjuhatajaks.
Julius II päris oma eelkäijalt finantsiliselt raskes olukorras, kuid tugeva keskvõimuga riigi tingimustes, kus Põhja-Itaalia oli Prantsusmaa mõju all, Kesk-Itaalias valitses tegelikult Cesare Borgia ja paavstlus oli poliitiliselt iseseisev jõud.
Tema valitsemisaega iseloomustavad kavatsus taastada Kirikuriik Aleksander VI valitsemisaja eelsetes piirides, paavstluse sõltumatus ja vastuolulised suhted Prantsusmaaga.
[redigeeri] Vaen Borgiaga
Esmalt otsustas Julius II, vaatamata toetuse osutamisele konklaavil, vaenust hispaanlaste vastu karistada Cesare Borgiat, kes oli Kirikuriigi tegelik isand. Cesare lootis uue paavsti tänutundele, sest ta oli suutnud lõpetada sajandeid kestnud tülid Rooma perekondade, eriti Colonnade ja Orsinide vahel, kuid eksis, sest troonile tõusnud Borgiate vana vaenlane ei unustanud kätte maksmast talle varem osaks saanud alanduste eest. Kirikuriigi valitsejana oli Julius II huvitatud ka sellest, et saada Cesarelt tagasi talle läänistatud Romagna. Suhete teravnemise tõttu võttis paavst Cesarelt kõik tema valdused ja vara, mistõttu Cesare lahkus Itaaliast.
[redigeeri] Esimesed otsused
1503 lubas Julius II Inglismaa printsil Henryl abielluda tolle venna lesega.
Julius II avaldas 14. jaanuaril (või 19. veebruaril) 1505 apostliku konstitutsiooni Cum tam divino, keelustades paavstivalimistel simoonia. Ta keelustas ka duellide pidamise ja mõistis hukka Piero de Lucca õpetuse.
Ta kutsus 1505 šveitslased Rooma "kiriku vabaduse kaitsjatena" ja asutas paavsti Šveitsi kaardiväe ametlikult 22. jaanuaril 1506.
Ta oli Michelangelo, Raffaeli ja Bramante patroon. 18. aprillil 1506 pandi Vatikanis nurgakivi Püha Peetruse katedraalile.
1506 tegi Julius II sõjaretke Bologna ja Perugia vastu.
[redigeeri] Sõda Veneetsiaga
Itaaliast oli 16. sajandi alguseks saanud Euroopa kahe suurvõimu taotluste tallermaa, mis viis Napoli jaotamise pärast sõjani Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Louis XII oli pärast Hispaania sõjalist edu sunnitud Blois' lepinguga tunnistama Napoli kaotust Hispaaniale, sõlmides 3-aastane vaherahu, mis peatas sõjategevuse Itaalias. Vaherahu järgi jäid Hispaania väed Napolisse ja seega oli Apenniini poolsaarele levinud Hispaania ülemvõim esmalt kehtestatud Lõuna-Itaalias.
Hispaania ülemvõim Napolis ei kujutanud sel hetkel paavstile otsest ohtu, vaid pigem kindlustas prantslaste mõju kasvades tagalat; prantslased omakorda kindlustasid paavsti tagalat Hispaania mõju vastu ja kahe suurvõimu vahele jäänud Kirikuriik oli olukorras, kus ühe osapoole võimalik tungimine Kirikuriiki oleks sissetungija viinud automaatselt sõtta teise osapoolega.
Julius II valitsemisaja esimesel poolel oli paavstil tõsine konflikt Veneetsiaga, milles Prantsusmaast sai paavsti mõjukaim liitlane. Julius II nõudis Veneetsialt tagasi 1503 okupeeritud Romagnat, mille tagasivallutamise eel Aleksander VI suri. Kui Veneetsia paavsti nõudmist ei rahuldanud, sõlmis Julius II liidu Prantsusmaa ja keisriga. Vägi, mida ametlikult juhtis Urbino hertsog, tegelikult aga sõjakäigule kaasa tulnud Julius II, vallutas ennem paavsti autoriteedile kui sõjalisele jõule tuginedes Romagna tagasi, välja arvatud Rimini ja Faenza.
Vastasseis Veneetsiaga saavutas haripunkti, kui Veneetsia vallutas Habsburgide valdused Gorizia, Trieste ja Istria ning lõi hävitavalt keisri väge. 23. märtsil 1509 sõlmiti paavsti eestvedamisel Veneetsia-vastane Cambrai liiga, millega ühinesid Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Ungari, Inglismaa, Mantua ja Ferrara. Liiga eduka vasturünnaku järel, mille käigus Prantsuse vägi okupeeris kõik mandril asuvad Veneetsia valdused, oli kirikuvande alla pandud Veneetsia sunnitud sõlmima rahu tingimustel, millest Kirikuriiki puudutasid järgmised punktid: Veneetsia kohustus
- loovutama paavstile Rimini ja Faenza;
- loobuma oma nõudmistest vakantsete benefiitside täitmisel;
- tunnustama vaimulike üle peetavat kirikutribunali ja see maksudest vabastama;
- tagastama kõik Kirikuriigist konfiskeeritud varad;
- lubama paavsti laevadel vabalt liikuda Aadria merel.
Julius II oli saavutanud olulise võidu, sest nüüd oli Kirikuriigist saanud ka poliitiliselt Itaalia mõjukaim riik.
[redigeeri] Sõda Prantsusmaaga
Järgmiseks tegi Julius II ootamatult poliitilise pöörde ja asus ette valmistama sõda senise liitlase Prantsusmaa vastu. Põhjuse selleks leidis ta Ferraras. Paavsti vasallina oli Ferrara hertsogiriik, aga Prantsusmaa liitlane, ning nüüd leidis paavst olevat sobiliku hetke seda täielikult endale allutada. Läänistanud 3. juulil 1510 Hispaaniale Napoli, kindlustas Julius II endale kõigepealt tagala ja ründas siis Ferrarat, kuid Ferrara jäi vallutamata ja hoolimata hertsog Alfonso ekskommunikeerimisest oli paavst sunnitud sõlmima prantslastega rahu, saades esimese tõsise tagasilöögi oma poliitilise mõju suurendamisel.
Julius II jättis tähelepanuta Louis XII avalduse, et paavst ei tohi pidada sõda ilmaliku valitsejaga ja ilmalikul valitsejal pole õigust sõdida Kirikuriigiga, ning kuulutas sõja Prantsusmaa liitlasele Bolognale. Ka see sõjakäik ebaõnnestus ja prantslaste eduka vasturünnaku järel langes Bologna Prantsuse vägede kätte, kusjuures oma väge juhtinud paavst pääses lahinguväljalt vaevu põgenema.
Paavsti ja Prantsusmaa kuninga suhted teravnesid veelgi, kui Julius II ründas Ferrarale kuuluvaid Modenat ja Mirandolat. Pärast Romagna tagasivallutamist paavstiarmee poolt lahkus Julius II erimeelsuste tõttu Prantsuse kuningaga Cambrai liigast, mille järel liiga lõpetas tegevuse.
Paavsti teravnenud suhete tõttu Prantsusmaaga moodustati oktoobris 1511 paavsti eestvedamisel koos Veneetsia ja Hispaaniaga Püha Liiga paavstluse kaitseks ja Itaalia vabastamiseks Prantsusmaa okupatsioonist, millega ühinesid ka Inglismaa kuningas Henry VIII ja Šveitsi kantonid. Pisa kirikukogu otsusega nõustunud Maximilian I ei soovinud sõjas osaleda. Liiga väed saavutasid 1512 Ravenna all prantslaste üle otsustava võidu, mille tagajärjel liideti Kirikuriigiga Milano hertsogkonnast Parma ja Piacenza ning Ferrara hertsogkonnast Modena ja Reggio Emilia. Kasutades ära prantslaste hävitavat kaotust, laiendas Julius II selle võiduga oma poliitilist mõju Itaalias.
[redigeeri] V Lateraani oikumeeniline kirikukogu
18. juulil 1511 avaldas Julius II bulla "Sacrosantae Romanae Ecclesiae", milles kutsus kokku oikumeenilise kirikukogu. Vastuseks kutsus Louis XII 1. septembril 1511 ise kokku kirikukogu, mis kogunes 1. oktoobril Pisas, kus langetati otsus paavsti otsustusvõimetuse kohta. Seepeale ekskommunikeeris Julius II 24. oktoobril viis kirikukogul osalenud kardinali: René de Brie, Federico di Sanseverino, Francisco Borja, Bernardino Lopez de Carvajali ja Guillaume Briconnet'.
V Lateraani oikumeeniline kirikukogu avati 10. mail 1512. Sellel lükati ümber Pisa otsused ja tagandati neid toetanud kardinalid, kes jäid Prantsuse kuninga kaitse alla.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Julius II soovis oma sugulussidemete tõttu Rooma mõjukate suguvõsade Colonnade ja Orsinidega hästi läbi saada, tagastades neile nende võõrandatud varad. Roverede mõju laienes esmalt Urbinole, mille eelmine hertsog Guidobaldo oli hirmust Cesare Borgia ees lapsendanud oma õepoja, Julius II vennapoja Francesco Maria della Rovere, kellest sai 1508 Urbino hertsog. Paavsti tütar Felicia abiellus 1506 Bracciano hertsogi Giovanni Giordano Orsiniga. Niccole Franciotti della Rovere abiellus Aleksander VI tütrega. Julius II nimetas neli sugulast ametisse kardinalidena, neist kaks olid üksteise järel Lucca piiskopid.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
Julius II rajas piiskopkonnad Haitil, San Domingos ja Puerto Ricos.
[redigeeri] Kanoniseerimised
1512 eristas Julius II kanoniseerimisprotsessist beatifikatsiooniprotsessi.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemine
Julius II pühitses oma ametiajal kakskümmend seitse kardinali seitsmel konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, kaks hispaanlast, üks inglane, üks sakslane ja üks šveitslane.
- konsistoorium 29. novembril 1503
- François Guillaume de Castelnau-Clermont-Ludêve
- Galeotto Franciotto della Rovere
- Clemente della Rovere Grosso
- Juan de Zúñiga y Pimentel
- konsistoorium 1. detsembril 1505
- Francesco Alidosi
- Carlo Domenico del Carretto
- Sigismondo Gonzaga
- Robert Britto Guibé de Challand
- Antonio de Ferreri
- Gabriele de' Gabrielli
- Leonardo della Rovere Grosso
- Fazio Santori
- Marco Vigerio
- konsistoorium 18. detsembril 1506
- Louis d'Amboise
- René de Prie
- Jean-François de la Trémoille
- konsistoorium mais 1507
- Francisco Jiménez de Cisneros
- konsistoorium 11. septembril 1507
- Sisto Gara della Rovere
- konsistoorium 10. märtsil 1511
- Pietro Accolti
- Francesco Argentino
- Christopher Bainbridge
- Antonio Maria Ciocchi del Monte
- Achille Grassi
- Alfonso Petrucci
- Bandinello Sauli
- Matthew Schinner
- konsistoorium 19. novembril 1512
- Matthias Lang von Wellenberg
[redigeeri] Surm
Julius II suri 69-aastaselt Roomas ööl vastu 21. veebruari 1513, olles valitsenud 9 aastat ja 3 kuud.
| Eelnev: Pius III |
Rooma paavst 1503–1513 |
Järgnev: Leo X |
[redigeeri] Kirjandus
- J. N. D. Kelly. "Dictionary of the Popes".
