Lev Trotski

Allikas: Vikipeedia

Trotski passipilt 1915. aastast

Lev Davidovitš Trotski (Лев Давидович Троцкий; sünnipärane nimi Leib Davidovitš Bronštein (Лев Давидович Бронштейн); 7. november 1879 – 21. august 1940) oli juudi päritolu Vene bolševistlik revolutsionäär ja marksismi teoreetik. Pseudonüümi "Trotski" võttis ta endale 1902. aastal.

Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu algusaegadel oli Trotski mõjukas poliitik. Ta oli välisasjade rahvakomissar (välisminister), sõjaasjade rahvakomissar (sõjaminister), Punaarmee rajaja ja ülemjuhataja. Pärast Lenini surma (1924) alanud võimuvõitluses tõrjus Stalin Trotski välja. Trotski pagendati Nõukogude Liidust ning hiljem tapeti Nõukogude agendi poolt Mehhikos.

Sisukord

1 Lapsepõlv ja noorus
2 Suhtumine Leninisse ja menševikesse
3 Revolutsiooniline tegevus 1905. aasta revolutsiooni ajal
4 Tegevus enne Oktoobrirevolutsiooni
5 Trotski roll Oktoobrirevolutsioonis ning Kodusõjas
6 Võimuvõitlus Staliniga
7 Eksiil ja surm
8 Teoseid
9 Kirjandus
10 Välislingid

[redigeeri] Lapsepõlv ja noorus

Lev Trotski sündis rikka juudist maavaldaja-kolonisti perekonnas Janovka külas Hersoni kubermangus tänapäeva Ukraina lõunaosas. Tema lapsepõlve keelteks olid ukraina ja vene keel, juutide kõneldavat jidišit ta selgeks ei saanudki.

Õppis reaalkoolis Odessas ja Mõkolaivis. Koolis jõudis väga hästi edasi kõigis õppeainetes, tegeles lisaks joonistamise, kirjanduse (sh tõlkimisega vene keelest ukraina keelde) ning koolialmanahhi väljaandmisega.

1890. aastate lõpus puutus ta kokku marksistlike ideedega ning astus ka Venemaa Sotsiaaldemokraatlikusse Tööparteisse. Ta taasasutas ka Lõuna-Vene Töölisühingu ning püüdis korraldada tööliste ja talupoegade ideoloogilist valgustamist. Järgnesid vahistamised ning Trotski istus mitu korda vangis ja asumisel. Temast sai üks hulljulgemaid vabamõtlejaid, idealiste ning revolutsionääre.

[redigeeri] Suhtumine Leninisse ja menševikesse

1903. aastal lõhenes VSDTP kaheks tiivaks: Lenini juhitud äärmuslikeks bolševikeks ning mõõdukamateks ja demokraatlikumateks menševikeks. Trotski oli vahepeal jõudnud toetada mõningaid Lenini ideid, kuid üldiselt olid need talle siiski vastumeelt, ent samas ei leidnud ta ka menševike mõtted eriti atraktiivsed olevat. Nii eraldus ta sisuliselt mõlemast vaenutsevast parteirühmitusest ning püüdis hiljem korduvalt nende lepitaja olla.

Aastail 1903–1905 elas Trotski Lääne-Euroopas ning tegeles paljude erinevate asjadega, olles näiteks ka ajalehetoimetaja. Ilmsiks tulid tema suurepärased organisaatorivõimed, geniaalsus mitmetel aladel, aga ka tema auahnus.

[redigeeri] Revolutsiooniline tegevus 1905. aasta revolutsiooni ajal

Trotskit on nimetatud revolutsiooni vabakunstnikuks, sest ta tegutses väga erinevates ringkondades, jäädes alati truuks oma isiklikele põhimõtetele. Seetõttu liikus ta pidevalt ühest ringkonnast teise, mis parajasti tema arust paremini tema vaadetega sobis. Nii oli ta alates Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei lagunemisest pigem menševike seas, 1905. aasta revolutsiooni ajal tegutses aga sisuliselt omapead, nõudes marksistidepoolset vägivaldset võimuhaaramist. Seejärel laveeris ta sageli bolševike ja menševike vahel.

1905. aastal tuli Trotski Venemaale tagasi ning oli detsembris Peterburi Nõukogu juht. Ta püüdis viia revolutsiooni masside sekka, et juba siis, kui isegi Lenin oli veel proletaarse revolutsiooni vastu, viia ellu oma permanentse maailmarevolutsiooni ideed. See tal aga siiski ebaõnnestus ning ta saadeti 1907. aastal Põhja-Siberisse asumisele. Sealt põgenes ta aga peagi ning asus elama Austria-Ungari pealinna Viini, kuhu ta jäi kuni Esimese maailmasõjani.

[redigeeri] Tegevus enne Oktoobrirevolutsiooni

Viinis andis Trotski välja ajalehte "Pravda", mis sai revolutsionääride seas väga populaarseks ning Trotski pälvis üle-Euroopalise kuulsuse. Ta haris end ka Viini kunstimuuseumeid külastades ning luges palju erinevat kirjandust. Tol perioodil kujunes temast üks marksismi juhtivaid teoreetikuid. Suhted Leniniga jäid pinevaks, kuid alates sõja puhkemisest olid nad üksteise suhtes leplikumad. Trotski elas lühikest aega ka Pariisis ning Lenin käis tal seal ilmselt ka külas.

Enne maailmasõda tegutses Trotski Balkanil ka sõjareporterina, saades oma reportaažidega suhteliselt tuntuks. Seal omandas ta ka oma esimesed sõjakogemused ning arusaama armee ülesehitusest ja toimimisest.

1916. aasta lõpul lahkus Trotski Ameerikasse, kus sai aga teada Veebruarirevolutsioonist ning asus kohe tagasiteele Venemaale. Sinna jõudis ta tuntud revolutsionääridest viimasena, kuid pälvis ikkagi sooja vastuvõtu. Ta asus nüüd bolševikega tihedat koostööd tegema, lootuses oma ideed nüüd reaalsuses ellu rakendada ehk läbi viia edukas revolutsioon, algatamaks doominoefekti, mis viiks maailmarevolutsioonini. Trotskile kui hiilgavale organisaatorile usaldati paramilitaarsete üksuste loomine. Nii tema kui ka Lenin leidsid, et parim idee on vägivaldselt võim haarata ning üheparteidiktatuur kehtestada.

Suvel 1917 oli Trotski lühikest aega juuliülestõusu segatud olemise tõttu vangistatud, kuid ta vabastati Kornilovi mässu ajal, et ta bolševike relvarühmitusi juhiks.

[redigeeri] Trotski roll Oktoobrirevolutsioonis ning Kodusõjas

25. (12.) oktoobril Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde asutatud Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine, muutus bolševike võimuhaaramise (oktoobrirevolutsiooni) staabiks. Lenin varjas ennast sel ajal Petrogradis konspiratiivkorteris. Võimuhaaramise käiku 6. – 7. novembril (vkj 24. – 25. oktoobril) juhtis Trotski.

Pärast Ajutise Valitsuse arreteerimist moodustatud Rahvakomissaride Nõukogus sai Trotski Välisasjade Rahvakomissari (st välisministri) koha. Järgnevate kuude jooksul ehitas Trotski oma liitlastega sisuliselt üles Punaarmee. Märtsis sai ta ka ametlikult selle juhiks ning hakkas selle tegevust suhteliselt edukalt koordineerima.

Trotski osales ka Brest-Litovski rahu sõlmimisel. Tema poliitika oli äärmiselt originaalne: ta esitas oma kuulsa fraasi: "Ei sõda ega rahu!" ning püüdis sakslasi ja austerlasi segadusse ajada ning aega võita. Lõpuks sai sakslastel sellest jandist aga villand ning nad läksid üldpealetungile, vallutades Baltikumi, Valgevene ja Ukraina. Nii pidid bolševikud suurte territoriaalkaotustega leppima, et mitte Petrogradi käest anda. 3. märtsil 1918 sõlmiti Bresti rahu, mis andis bolševikele Saksamaa poolt de facto tunnustuse.

Järgneva aasta jooksul muutus oht bolševike Venemaale üha suuremaks, kuna valgekaartlikud kindralid ja välisriigid paiskasid Venemaale oma ülekaalukad väed. Kuid Trotski kutsus Punaarmeesse tsaariaegsed edukad väejuhid, näiteks Tuhhatševski ja Budjonnõi, ning pidas, tihti rinnetel oma elu ohtu seades, sütitavaid kõnesid. Nii suutiski Punaarmee valgeid ja teisi vastaseid võita, ehkki enam tänu nende ühise koostöö puudumisele ja lihtrahvavaenulikule poliitikale kui Trotski "ületamatule geeniusele". Talle endale meeldis aga asju mõistagi just nii tõlgendada ning kahtlemata oli tema osa Punaarmee võidus väga suur.

Uus tõsine oht tekkis aga 1920. aastal, kui Poola ja Ukraina Vabariigi väed sisenesid Ukrainasse ning ka Kiiev langes. Trotski kiirustas kohale ning tõi kaasa Tuhhatševski, Budjonnõi ja teised. Peagi läks Punaarmee pealetungile ning paistis isegi, et Poola vallutataksegi ja seejärel unistasid bolševikud juba Berliini ja Pariisi jõudmisest. Trotski maailmarevolutsiooni unistus näis tõeks saavat. Kuid Visla lahingus suutis marssal Pilsudski kommunistide väed tagasi lüüa, kuna Stalini auahnus oli Punaarmee plaanid sassi ajanud- nimelt oli tema juhtitud väegrupp liikunud Varssavi asemel Lvovi peale ja nii jäi Tuhhatševski Pilsudski vastu hätta. Nii sõlmiti rahu, millega suur osa Valgevenest ja Ukrainast läks Poola koosseisu.

Poola-sõjakäiguga olid olulisemad Kodusõja sündmused ka läbi ning Trotski keskendus enam tsiviilasjadele. Ta jäi ka edasi isepäiseks vabamõtlejaks, mis Lenini ja ta kollegide jaoks tundus väga ohtlik, sest kardeti, et ta võib partei lõhestada.

[redigeeri] Võimuvõitlus Staliniga

Nõukogude Liidu algusperioodil oli Trotski üks populaarsemaid bolševike liidreid, tuntud väga hea kõnemehena. Stalin oli suhteliselt vähemtuntud tegelane, kes juhtis partei administratiivset tööd. Pärast Lenini surma 1924. aastal kujunes parteis kaks gruppi, millest üht juhtis Trotski, teist Stalin. Aastast 1925 ühinesid Trotskiga ka Grigori Zinovjev ja Lev Kamenev.

Stalini poolel oli enamik Keskkomiteed, sealhulgas ka suur NEP-i toetaja Nikolai Buhharin jpt. Kujunenud vastasseisus süüdistasid mõlemad pooled teineteist marksismi-leninismi õigelt teelt kõrvalekaldumises.

Trotskile ja tema pooldajaile hakati sulgema ligipääsu massimeediavahenditele ning taga kiusama. 1926 heideti Trotski, Kamenev ja Zinovjev Keskkomiteest, 1927 ka parteist välja. Zinovjev ja Kamenev tunnistasid Stalini vaated õigeks ning nad võeti parteisse tagasi, Trotski jäi aga ikka oma seisukohtadele ning ta isoleeriti täielikult.

1929 saadeti Trotski maalt välja ning ta asus lõpuks elama Mehhikosse.

[redigeeri] Eksiil ja surm

Eksiilis jätkas Trotski oma vaadete esitamist kirjasõnas ning tema ümber kogunes suhteliselt palju toetajaid, trotskism levis populaarse vasakpoolse liikumisena paljudes riikides (on säilitanud oma toetuse mõningates akadeemilis-teoreetilistes ringkondades tänini, ent paraku on lõhestunud suureks hulgaks erinevateks grupeeringuteks). See jätkuv populaarsus oli ilmselt pinnuks silmas ka Stalinile. 1940. aastal tungiti Trotski eramajja ning ta tapeti Ramon Mercadori, kes ilmselt oli Stalini agent, poolt jäänoaga.

[redigeeri] Teoseid

"Bilan et perspectives" 1905
"Les questions du mode de vie" 1923
"Europe et Amérique" 1924
"Où va l'Angleterre ?" 1926
"L'Internationale communiste après Lénine ou le grand organisateur des défaites" 1928
"Histoire de la révolution russe" 1930
"La révolution permanente" 1928-1931
"Comment vaincre le fascisme" 1929-1933
"Ma vie" 1930
"Où va la France ?" 1934-1938
"La révolution trahie" 1936
"Leur morale et la nôtre" 1938
"Le programme de transition" 1938
"Défense du marxisme" 1937-1940

[redigeeri] Kirjandus

Pavel Sudoplatov, "Erioperatsioonid". Tõlkinud Gerda Kroom, Olion, Tallinn 2000 (4. peatükk "Trotski likvideerimine" lk. 96–123)
Harry Wilde, "Trotski". Saksa keelest tõlkinud Ants Sisask. Olion, 2003. ISBN 9985663152
Leonid Mletšin, "Välisministrid". Tõlkinud Margus Leemets. Varrak, Tallinn 2004, lk. 9–64 (peatükk "Lev Davidovitš Trotski: revolutsioon ei vaja diplomaatiat")