Paul Feyerabend
Allikas: Vikipeedia
Paul Karl Feyerabend (23. jaanuar 1924 Viin – 11. veebruar 1994 Zürich) oli Austrias sündinud teadusfilosoof, kes hiljem elas Inglismaal, USA-s ja Uus-Meremaal. Tema kuulsamad raamatud on Against Method (Meetodi vastu; 1975) ja Farewell to Reason (Hüvasti, mõistus; artiklite kogumik; 1987).
Feyerabendit peetakse koos Thomas Kuhniga pigem sotsioloogilise orientatsiooniga relativistliku teaduseteooria esindajaks, kuid ta oli Kuhnist palju radikaalsem ja vastuolulisem. Feyerabend nägi teaduses näiteks religiooni ja kunsti kõrval üheks paljudest tunnetusvõimalustest. Erinevaid lähenemisi tõele ei saa tema arvates võrrelda, sest need on omavahel ühismõõduta.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
[redigeeri] Noorus
Feyerabend sündis Viinis ametniku ja õmblejanna pojana. Perekonnal oli kolmetoaline korter vaiksel Wolfganggassel 15. linnajaos. Feyerabend õppis reaalgümnaasiumis. Ta huvitus eriti matemaatikast, füüsikast, astronoomiast ja filosoofiast, samuti teatrist ja laulmisest. Ta oli väga hea laulja. Laulmine jäi eluks ajaks üheks tema põhihuviks.
[redigeeri] Sõjas
1942 lõpetas ta kooli ning ta värvati tööteenistusse (Arbeitsdienst) ning saaderi koolitusele Saksamaale Pirmasensi, hiljem Bretagne'i, Bresti lähedale Quelerne en Bas'sse. Novembris 1942 tuli ta Viini tagasi, kuid enne jõule astus ta Saksa armee (Wehrmachti) pioneerikorpusesse. Pärast sõjalise algväljaõppe saamist Viini lähedal Kremsis läks ta vabatahtlikuna ohvitseride kooli, et vältida kohe rindele sattumist. Väljaõpe toimus Jugoslaavias Vukovaris. Juulis 1943 sooritas tema ema enesetapu. Detsembris 1943 saadeti Feyerabendi üksus lahingusse Venemaa rinde põhjaossa. Nad lõhkasid seal hooneid, vaenlase sõduritega kokku puutumata. Märtsi alguses 1944 sai Feyerabend Raudristi selle eest, et ta viis oma mehed vaenlase tule all ühte külasse ning hõivas selle. 1944. aasta jooksul sai ta reamehest leitnandiks. Novembri lõpus 1944 pidas ta loengusarja ohvitseride koolis Leipzigi lähedal Dessau-Rosslaus. Loengute teemaks oli varjatud side baroki, rokokoo ja gooti ajastu vahel ajaloos. 1944. aasta jõulude ajal sai Feyerabend koju. 1945. aasta jaanuaris sõitis ta rindele Poolasse, kus ta pandi juhtima jalgratturite kompaniid, kuid oli sunnitud üle võtma haavata saanud kõrgemate ohvitseride ameteid. 1945. aastal sai ta Nõukogude vägede eest taganedes selgroost haavata. Kuul jäi selgroogu pidama ning tekitas alakeha ajutise halvatuse. Sõja lõpuks käis ta veel karkudel. Kui sõda lõppes, oli ta hospidalis Weimari lähedal Apoldas. Ta läks linnapea juurde ja küsis tööd. Ta sai meelelahutusega tegelevaks ametnikuks linnavalitsuses.
[redigeeri] Kõrgkooliõpingud
Feyerabend sai 1946 aastase riikliku stipendiumi laulmise ja lavastamise õppimiseks Weimaris. Ta läks Apoldast otse Weimarisse. Ta õppis Weimari Saksa Teatri Metodoloogilise Uuendamise Instituudis teatrikunsti ning võttis muusikakõrgkoolis itaalia keele, harmooniaõpetuse, klaveri-, laulu- ja hääldamise tunde. Ta käis Weimari Rahvusteatri etendustel ja kontsertidel ning vaidles teatriküsimuste üle Maxim Vallentini, Hanns Eisleri ja teistega. Ta mängis ka kõrvalosa ühes Georg Wilhelm Pabsti filmis.
1947 läks ta koju Viini, käies ikka veel karkudel. Kuigi tal oli olnud plaanis õppida füüsikat, matemaatikat ja astronoomiat, hakkas ta hoopis Viini ülikoolis ajalugu ja sotsioloogiat õppima, leides, et ajalugu on elulähedasem kui füüsika. Ajalugu ei pakkunud talle siiski rahuldust ning ta pöördus tagasi teoreetilise füüsika, matemaatika ja astronoomia juurde. Koos mitmete teiste täppisteaduste üliõpilastega, kes tundsid suurt üleolekut teiste alade üliõpilastest, hakkas ta käima filosoofialoengutel ja -seminaridel. Sel ajal oli ta kindlalt loogilise positivismi positsioonil ning leidis, et teadus on teadmise alus, teadus on empiiriline, ning mitteempiiriline tunnetus on kas loogika või mõttetus. 1947 avaldati ka tema esimene artikkel, mis käsitles näitlikkust tänapäeva füüsikas.
Augustis 1948 käis ta esimest korda Alpbachi seminaril. Ta sai tuttavaks Karl Popperiga. Feyerabend jäi kauaks ajaks Viini ringi seisukohti vastustava Popperi mõju alla, kuigi hiljem hakkas ta Popperi vaateid vastustama. Feyerabend imetles Popperi vaba olekut, oskust probleeme lihtsas vormis esitada ja huumorimeelt. Feyerabend käis Alpbachi seminaril kokku umbes 15 korda, algul üliõpilasena, hiljem lektori ja moderaatorina. Ta sai seminare korraldava ühingu teadussekretäriks. Alpbachis lähenesid talle ka kommunistid, sealhulgas Walter Hollitscher, kellest sai tema õpetaja ja sõber. Ta veenis Feyerabendit, et realism välismaailma suhtes kui teadusfilosoofiline positsioon on mõistlik. Alates 1957. aastast kaitses Feyerabend oma töödes realismi.
1949. aastal sai ta oma doktoritöö juhendaja, kunagise Viini ringi liikme Viktor Krafti ümber koondunud Krafti ringi üliõpilasjuhiks. Krafti ringis esinesid teiste seas Béla Juhos, Walter Hollitscher, Georg Henrik von Wright, Elizabeth Anscombe ja Ludwig Wittgenstein. Anscombe käis Viinis saksa keelt täiustamas, et Wittgensteini Filosoofilisi uurimusi paremini tõlkida. Ring käis koos 1952. või 1953. aastani. Seal püüti lahendada filosoofilisi probleeme mittemetafüüsiliselt ning võttes arvesse teaduse saavutusi. Põhiliselt arutati teoreetiliste entiteetide ja välismaailma reaalsuse probleemi.
1949 esitleti Feyerabendit Bertolt Brechtile. Hollitscher pakkus Feyerabendile võimalust saada üheks Brechti assistentidest, kuid Feyerabend keeldus. Hiljem nimetas ta seda üheks suuremaks veaks oma elus. Autobiograafias ta ütleb siiski, et ta poleks tahtnud kuuluda Brechti jüngrite gruppi.
Viini ülikoolis õpetasid füüsikat Hans Thirring, Karl Przibram ja Felix Ehrenhaft. Feyerabend imetles Thirringit ja Ehrenhafti, ning teda mõjutas Ehrenhaft, kes õpetas seal 1947. aastast. Ehrenhaft oli tuntud sõltumatu füüsikuna, kes kritiseeris üldiselt omaksvõetud vaateid. Teda kiputi pidama šarlataniks. Feyerabend ja tema kaasüliõpilased lootsid paljastada pettuse Ehrenhafti katsetulemustes. Ehrenhafti vastased ei uskunud tema tulemusi, kuid samas uskusid, et teadus peab põhinema faktidel. Feyerabend leidis, et nende suhtumine Ehrenhafti tulemustesse oli samalaadne nagu Galileo Galilei vastaste suhtumine Galilei tulemustesse.
Feyerabend kavatses algul kirjutada doktoritöö füüsikast. Ta püüdis lahendada üht elektrodünaamika probleemi, kuid ei jõudnud edasi. Siis vahetas ta eriala ning kirjutas doktoritöö filosoofiast. Töö pealkiri oli Zur Theorie der Basissätze (Baaslausete teooriast). Töö valmis 1951 Viktor Krafti juhendamisel. Töö teemaks olid protokoll-laused, mis loogiliste positivistide järgi moodustavad teadusliku teadmise aluse. Töö võttis kokku arutelud Krafti ringis. Tulemused ilmusid tema varastes artiklites, teiste seas artiklis An Attempt at a Realistic Interpretation of Experience (1958).
[redigeeri] Doktoritööjärgne periood
Feyerabend taotles Briti Nõukogult stipendiumi Wittgensteini juures õppimiseks, kuid Wittgenstein suri enne, kui Feyerabend stipendiumi sai ja 1952 Inglismaale jõudis. Feyerabend valis siis juhendajaks Popperi ning hakkas õppima tema juures õppeasutuses London School of Economics, keskendudes kvantmehaanikale ja Wittgensteini filosoofiale.
Popperi loengud algasid väitega, et teaduses ei ole meetodit, kuid on mõned lihtsad rusikareeglid. Feyerabendit veenis Popperi ja Pierre Duhemi induktivismikriitika ning ta vaimustus falsifikatsionismist. Erinevalt Popperist oli Feyerabend liberaalne falsifikatsionist, kes rõhutas kangekaelsust, millega teadlased kaitsevad oma teooriaid, ning pidas lubatavaks teooriaid, mis esialgu ei ole kontrollitavad. Popperi ustavad õpilased John Watkins ja Joseph Agassi noomisid teda selle eest. Feyerabend nägi hiljem Popperi positsioonis abstraktse mõtlemise ja ratsionalismi ohtusid. Ratsionalism annab üleolekutunde, kuid ta on liiga skemaatiline, et tal oleks reaalne seos teaduse praktikaga. Reaalne teadus ei järgi Popperi falsifikatsionismi nõudeid ja nende järgimine teeks ta vaesemaks.
1952 esitas Feyerabend oma ideed muutuste kohta teaduses Popperi seminaril ning Wittgensteini järgijate (Elizabeth Anscombe, Peter Geach, H. L. A. Hart ja Georg Henrik von Wright) kogunemisel Anscombe'i kodus Oxfordis.
Ta uuris Londonis Wittgensteini Filosoofiliste uurimuste korrektuurpoognaid, mille ta sai Elizabeth Anscombe'ilt. Nad arutasid neid Anscombe'iga pikalt mitu kuud. Feyerabend koostas raamatust kokkuvõtte, kus ta esitas selle ideed sidusa arutluste jadana. Anscombe tõlkis selle kokkuvõtte inglise keelde ning saatis ajakirjale The Philosophical Review, mille toimetaja Norman Malcolm võttis selle vastu (ajakirja Mind toimetaja Gilbert Ryle oli selle tagasi lükanud). See oli Feyerabendi esimene ingliskeelne artikkel (1955), mida ta hiljem nimetas oma Wittgensteini-monstrumiks, sest vastupidiselt Wittgensteini kavatsustele esitas ta tema vaateid teooriana. 1950. aastate algul avaldas ta Wittgensteini kohta ka mitu saksakeelset artiklit.
Wittgensteini raamatu kokkuvõttes pööras ta erilist tähelepanu tema kriitikale teooriate pihta, mille kohaselt sõna tähendus on objekt, mida see sõna tähistab. Feyerabend leidis, et Wittgenstein püüdis need "realistlikud" teooriad absurdini viia, näidates, et neist järeldub, et me ei pruugi sõna tähendust teada, olgugi et me seda sõna probleemideta kasutame. Feyerabend omistas Wittgensteinile "kontekstuaalse" tähendusteooria, mille kohaselt termini või lause tähendus on roll, mida see mängib teoreetilistes kontekstides. Feyerabend kritiseeris Wittgensteini arusaama filosoofiast kui filosoofilisest analüüsist. 1956 ilmunud lühiartiklis väitis ta, et George Edward Moore'i analüüsiparadoks näitab, et filosoofia ei saa olla samal ajal analüütiline ja teaduslik (huvitav, progressiivne, mingit ainest käsitlev, informatiivne). Ta eelistas "teaduslikku" filosoofiat.
Feyerabend sai sõbraks Popperi õpilase Joseph Agassiga.
Popper taotles 1953 lisaraha, et saada Feyerabendile assistendikohta, kuid Feyerabend oli juba otsustanud Viini tagasi minna. Koha sai Agassi. Feyerabend oli tegevuse ja tööta ning tõlkis seetõttu Popperi raamatu Avatud ühiskond ja selle vaenlased saksa keelde, kirjutas ühele prantsuse entsüklopeediale artiklid "Metodoloogia" ja "Loodusfilosoofia", koostas USA Kongressi Raamatukogule ettekande humanitaarteadustest sõjajärgses Austrias ning rikkus ära oma esmese võimaluse esineda kutselise lauljana. Et tulevikuväljavaated olid ähmased, kandideeris ta mitmetele kohtadele ülikoolides.
Ta sai tuttavaks Arthur Papiga, kes oli tulnud Viini analüütilisest filosoofiast loenguid pidama ja lootis Viini ringi mingil kujul taastada. Feyerabend võttis vastu tema assistendi koha Viinis. Pap tutvustas 1954 Feyerabendit Herbert Feiglile. Feigl oli välismaailmarealist. Ta veenis Feyerabendit, et Krafti ja Papi positivism ei ole filosoofia traditsioonilisi probleeme lahendanud. Feigli artikkel "Existential Hypotheses" ("Olemasoluhüpoteesid"; 1950) koos mõningate Krafti ja Popperi ideedega kahandas Feyerabendi kahtlusi realismi suhtes.
1954 ilmus Feyerabendi esimene artikkel kvantmehaanika filosoofiast. Selles ja järgnevates artiklites oli ta skeptiline Kopenhaageni tõlgenduse suhtes. Ta kaitses varjatud parameetreid oletavate teoreetikute (Louis de Broglie, David Bohm, Jean-Pierre Vigier) õigust eeldada mittevaadeldavat deterministlikku allstruktuuri.
Feyerabend kritiseeris ka Popperi varasemat kriitikat Kopenhaageni tõlgenduse aadressil. Popper oli leidnud, et positivistlikud filosoofid (Ernst Mach ja Viini ring) olid ahvatlenud Niels Bohri ja Werner Heisenbergi arvama, et nende teooria ei ole oletuslik, vaid on lihtsalt kogemuse kokkuvõtlik ja ökonoomne kirjeldus. Feyerabend aga väitis, et Kopenhaageni tõlgenduse pooldajatel on füüsikaline alus uskuda, et ainult nende seisukoht on kooskõlas katsetulemustega. Ent ka katsetulemuste endi tõesust või väärust tuleb kontrollida. Teooriaid ei tule võrrelda mitte ainult kogemusega, vaid ka omavahel. Ka vaatlused on "teoreetilised" (hüpoteetilised).
[redigeeri] Tegevus õppejõuna
1955 sai Popperilt ja Erwin Schrödingerilt saadud soovituste abiga esimesele täisajaga õppejõukoha Bristoli ülikooli teadusfilosoofia lektorina. Algul aitas Agassi tal loenguid ette valmistada, sest ta ei tundnud valdkonda, millest ta pidi loenguid pidama. Loengukursus kvantmehhaanikast ebaõnnestus. Suvel 1955 käis ta jälle Alpbachis, kus ta tutvus Philipp Frankiga. Frank väitis, et Aristotelese pooldajate vastuväited Kopernikule olid empirismiga kooskõlas, Galilei inertsiseadus aga mitte. Suvel 1956 juhatas Feyerabend Alpbachis koos Alfred Landéga õnnestunult seminari kvantmehaanika filosoofilistest propleemidest.
Ta tutvus ka Bristoli ülikooli kvantfüüsiku David Bohmiga, kelle ideed hakkasid teda hiljem oluliselt mõjutama. 1960, kui ta oli veel suuresti Popperi mõju all, avaldas ta kriitilise uurimuse Bohmi 1957. aasta raamatust Causality and Chance in Modern Physics.
1957 tegi ta Bristoli ülikooli Colstoni uurimissümpoosiumil ettekande mõõtmise kvantteooriast. Ta väitis, et ei ole olemas eraldiseisvat neutraalset vaatluskeelt, mille suhtes teaduse teoreetilisi lauseid saab kontrollida.
1958 sai ta külalislektoriks Berkeley ülikoolis. Ajakirjas Proceedings of the Aristotelian Society ilmusid tema kõige tähtsamad varased artiklid "An Attempt at a Realistic Interpretation of Experience" (Kogemuse realistliku tõlgendamise katse) ja "Complementarity" (Komplementaarsus). Nendes vastustas Feyerabend positivismi ning pooldas teooria ja kogemuse vahekorra realistlikku kontseptsiooni, toetudes Popperi falsifikatsionismile.
1957 läks Feyerabend Michael Scriveni kutsel Minnesota Teadusfilosoofia Keskusesse accepted Minneapolises. Ta kohtus seal Herbert Feigli, Carl Hempeli, Ernest Nageli, Hilary Putnami, Adolf Grünbaumi, Grover Maxwelli, Paul Meehli ja teistega. 1958. aastal läks ta National Science Foundation toel sinna tagasi. Edaspidi käis ta seal sageli. Selleks ajaks olid avaldatud Feyeranendi tähtsamad varased artiklid. Nendes kritiseeris ta loogilisi empiriste Rudolf Carnapit, Feiglit, Nagelit ja Hempelit, uurides vaatluse ja teooria vahekorda. Artiklis "An Attempt at a Realistic Interpretation of Experience" (Kogemuse realistliku tõlgendamise katse; 1958) seletas ta teooria ja kogemuse vahekorda teadusliku realismi positsioonilt. Positivistlikest tähendusteooriatest tuleneb "stabiilsuse tees", mille kohaselt suured muutused teoorias ei mõjuta vaatluskeele terminite tähendust. Feyerabend esitas "Teesi I", mille kohaselt vaatluskeele lausete tõlgenduse määravad teooriad, millega vaadeldavat seletatakse, ja vaatluskeele lausete tõlgendus muutub niipea, kui muutuvad teooriad. Feyerabendi järgi ei liigu tähendus mitte kogemuse ja vaatluskeele tasandilt teooria tasandile, vaid vastupidi. Teoorial on tähendus sõltumata kogemusest, kuid mitte ümberpöördult. Selle seisukoha lätted on tema kontekstuaalses tähendusteoorias, mille kohaselt terminid saavad tähenduse tänu osalusele teoreetilistes kontekstides. Sel juhul kaob põhimõtteline semantiline erinevus teoreetiliste terminite ja vaatlusterminite vahel. Artiklis "Pragmatic Theory of Observation" (Vaatluse pragmaatiline teooria) ei iseloomustagi vaatluslauseid mitte nende seotus erilise (empiirilise) tähendusega, vaid nende põhjuslik roll teooriate loomisel ja ümberlükkamisel.
1958 kutsuti Feyerabend aastaks Berkeley ülikooli. Kui aasta oli möödas, otsustas ülikool anda talle alalise õppejõukoha. Et Feyerabendil oli uurimistoetus tööks Minneapolises, alustas ta loenguid alles 1960. Berkeleys kohtas ta Thomas Kuhni ning luges tema raamatu Teadusrevolutsioonide struktuur mustandit. Feyerabend ei olnud veel valmis omaks võtma Kuhni kirjeldav-ajaloolist lähenemist teadusfilosoofiale.
Feyerabend väitis, et vaidlus realistide ja instrumentalistide vahel ei ole faktiküsimus, vaid valikuküsimus. Me võime valida, kas võtta teooriaid reaalsuse kirjeldusena (teaduslik realism) või ennustamise instrumentidena (instrumentalism), olenevalt sellest, millist teadusliku teadmise ideaali me silmas peame. Kummagi ideaali puhul (informatiivsus ja meeleline kindlus) tuleb lähtuda sellest ideaalist. Kui me tahame kindlust, võime luua niisugused teooriad, mis lihtsalt võiavad kogemuse kokku. Feyerabend aga leidis, et kindluse ideaalist tuleb otsustavalt loobuda ning valida teooriad, mis ületavad kogemuse piirid ning ütlevad midagi kogemuse enda kohta.
Feyerabend väitis, et positivistidele omasel arusaamal, mille kohaselt vaatluslausete tõlgendus ei olene teoreetilise teadmise staatusest, on positivistidele ebasoovitavad järelmid. Üks neist seisneb selles, et mis tahes positivistlik vaatluskeel põhineb mõnel metafüüsilisel ontoloogial. Teine järeldub Feyerabendi lemmikteesist, et teooriad mõjutavad keelt ja võib-olla isegi taju. Kui me kasutame ainult ühte empiiriliselt adekvaatset keelt, siis me ei suuda ette kujutada alternatiivseid arusaamu reaalsusest. Kui me positivistide kombel eeldame, et teooriad on kogemuse kokkuvõtted, siis puudub neil teooriatel empiiriline sisu ja nad ei ole kontrollitavad. See jätab kasutamata keele argumentatiivse funktsiooni. Nii nagu täiesti transtsendentsed metafüüsilised teooriad ei ole falsifitseeritavad, mandub ka kindlust pakkuv kõikehaarav teaduslik teooria ümberlükkamatuks dogmaks, müüdiks.
Feyerabend pooldas realismi, mille kohaselt teadusliku teooria tõlgendus sõltub ainult asjade seisust, mida ta kirjeldab. Samal ajal arvas ta Wittgensteini Filosoofilistest uurimustest leidvat kontekstuaalse tähendusteooria, mille kohaselt terminite tähendust ei määra mitte nende tarvitus ega nende seos kogemusega, vaid roll, mida nad mängivad laiemas teoorias või seletuses. Tees I pidi kokkuvõtlikult väljendama nii kontekstuaalset tähendusteooriat kui ka teaduslikku realismi. Feyerabend väitis, et ainult realism tagab teaduse progressi ning rahuldab kriitilise hoiaku, aususe ja kontrollitavuse ideaali.
Erinevalt positivismist käsitab realism kogemusi analüüsitavatena ning seletab neid otseselt mittevaadeldavate protsesside tulemusena. Kogemused ja vaatluslaused osutuvad keerulisemateks kui positivism neid nägi. Feyerabend laiendas kontekstuaalset tähendusteooriat ka vaatlusterminitele, kuulutades vaatlusterminite ja teoreetiliste terminite erinevuse puhtpragmaatiliseks. Kui vaatluslaused sõltuvad teoreetilistest printsiipidest, kandub nende printsiipide mis tahes ebaadekvaatsus neile üle. Seetõttu võivad uskumused selle kohta, mida vaadeldakse, olla ekslikud ning ka kogemused ise annavad üksnes ligikaudselt edasi seda, mis tegelikult aset leiab. Kõik meie laused, uskumused ja kogemused on hüpoteetilised. Vaatlused ja katsed vajavad alati tõlgendamist, ja erinevaid tõlgendusi pakuvad erinevad teooriad. Kui olemasolevad tähendused kehastavad teoreetilisi printsiipe, siis ei tule vaatluslauseid mitte passiivselt omaks võtta, vaid leida nende taga varjul olevaid teoreetilisi printsiipe ja neid kontrollida. See võib nõuda tähenduste muutmist.
Feyerabend väitis, et positivistlikus reduktsiooni, seletuse ja kinnituse teoorias eeldatavat semantilist stabiilsust on rikutud ka seda tuleb rikkuda, kui me soovime teaduse progressi. Kui tähenduse määrab teooria, siis väga erinevates teooriates kasutatavatel terminitel lihtsalt ei saa olla sama tähendus: nad on ühismõõduta. Mis tahes katse tuletada vana teooria printsiipe uue teooria omadest peab kas ebaõnnestuma või sisuliselt muutma vana teooria terminite tähendust. Seega ei toimu teoreetilist reduktsiooni, mida positivistid eeldasid, vaid pigem asendatakse üks teooria ja selle ontoloogia teisega. Oma 1962. aasta artiklis Explanation, Reduction, and Empiricism, milles ta võttis kasutusele ühismõõdutuse mõiste, jõudis Feyerabend järeldusele, et ühismõõdutus ei võimalda seletust, reduktsiooni ja kinnitust formaalselt kinnitada. Samal aastal avaldati Kuhni teos Teadusrevolutsioonide struktuur", kus sõna "ühismõõdutus" oli kasutusel lähedases tähenduses.
Feyerabend rakendas neid ideid ka keha ja vaimu probleemile. Kahes 1963. aasta artiklis püüdis ta kaitsta materialismi (mis ligikaudu seisneb teesis, et kõik olemasolev on füüsiline) arvamuse vastu, et vaim ei saa olla füüsiline asi. Neid artikleid mäletatakse praegu selle järgi, et seal käidi välja eliminatiivseks materialismiks nimetatav positsioon, mille kohaselt viis, kuidas me vaimu ha vaimunähtusi mõistame, kujutab endast tõsiselt ebaadekvaatset teooriat, mis on vastuolus samade asjade teadusliku (materialistliku) käsitusega. Feyerabendi meelest on need kaks teooriat ühismõõduta, kuid üldistel metodoloogilistel kaalutlustel tuleks siiski eelistada materialistlikku teooriat. Kuigi Feyerabend ise nähtavasti loobus sellest positsioonist 1870. aastate lõpus, võttis selle omaks Richard Rorty ning hiljem ka Paul ja Patricia Churchland.
Feyerabendi järgi võib mingi teooria semantiliste alusprintsiipidega mingi teine teooria mitte sobida. Seetõttu ei saa teooriaid alati sisuliselt võrrelda, nagu ratsionalistid tahaksid teha. Selle vaate võttis Feyerabend avalikult omaks alles 1960. aastate lõpus. See avas uksed relativismile, mille kohaselt ei ole olemas objektiivset viisi teooriate või traditsioonide vahel valimiseks.
Sel perioodil ilmusid Feyerabendi kesksed artiklid "How to be a Good Empiricist" (1963), "Realism and Instrumentalism" (1964), "Problems of Empiricism" ja "Reply to Criticism" (1965). Teaduslikku realismi kaitses ta põhiliselt metodoloogilise argumendiga: realism on soovitav sellepärast, et ta nõuab uute ja ühitamatute teooriate kiiret siginemist. See viib teaduse progressile, sest nii on igal teoorial rohkem empiirilist sisu, kui tal muidu oleks, sest teooria kontrollitavus on võrdeline tema potentsiaalsete falsifitseerijate arvuga ning ainuke tee potentsiaalsete falsifitseerijate saamiseks on alternatiivsete teooriate loomine. Nõnda tuleneb teaduse progress teoreetilisest pluralismist, mis lubab ühitamatute teooriate paljusust. Iga teooria aitab võistluse kaudu kaasa teiste teooriate kontrolitavuse ning seetõttu ka empiirilise sisu kasvule. Teooriaid kontrollitakse üksteise peal. Kuhni järgi esineb sarnane olukord paradigmade-eelsel perioodil ja [[teadusrevolutsioon]ide ajal. Feyerabend halvustas ideed, et teooriaid võrreldakse põhiliselt selle põhjsl, kuidas nad suudavad vaatlus- ja katseandmeid seletada. See oli Feyerabendi meelest empiristlik müüt, mis varjab esteetiliste ja sotsiaalsete tegurite mõju teooria valikul.
Siin järgib Feyerabend John Stuart Milli raamatut Vabadusest.
Pooleli
1959 võttis Feyerabend vastu alalise ametikoha Berkeley ülikoolis ja sai USA kodanikuks. 1960 avaldas varasematel vaidlustel Herbert Feigliga põhineva töö "Das Problem der Existenz theoretischer Entitäten" (Teoreetiliste entiteetide eksisteerimise probleem), milles ta väitis, et ei ole olemas teoreetiliste entiteetide probleemi ning et kõik entiteedid on hüpoteetilised. 1962 ilmus artikkel "Explanation, Reduction, and Empiricism" (Seletus, reduktsioon ja empirism), milles ta kritiseeris seletuse ja teoreetilise reduktsiooni olemasolevaid empiristlikke kontseptsioone (Carl Hempel, Ernest Nagel) ja võttis kasutusele ühismõõdutuse mõiste, mis Feyerabendi väitel põhineb Wittgensteini Filosoofilistes uurimustes leiduval kontekstuaalsel tähendusteoorial. 1963 ilmus tema vaateid kokkuvõttev artikkel "How to be a Good Empiricist" (Kuidas olla hea empirist) ning kaks tema põhilist artiklit keha ja vaimu probleemi kohta, miiles ta esitas positsiooni, mida praegu nimetatakse eliminatiivseks materialismiks. 1965 ilmus esimene osa tema artiklist "Problems of Empiricism" (Empirismi probleemid) ning "Reply to Criticism" (Vastus kriitikale), milles Feyerabend tegi viimase katse defineerida "tolerantset" empirismi. Kuigi Feyerabend hakkas juba Popperist distantseeruma, kirjutas ta vaimustunud retsensiooni Popperi raamatule Conjectures and Refutations.
1967–1968 keskendusid artiklid teoreetilisele pluralismile, mille kohaselt peavad teadlased olemasolevate teooriate falsifitseerimise šansside maksimeerimiseks looma ja kaitsma nii palju alternatiivseid teooriaid kui võimalik. Feyerabendi artikkel "On a Recent Critique of Complementarity" (Ühest hiljutisest komplementaarsuse kriitikast) kaitses Popperi pahameeleks Niels Bohri vaateid Popperi kriitika vastu.
1969 loobus Feyerabend lühiartiklis "Science Without Experience" (Teadus ilma kogemuseta) katsest olla empiirik, väites, et põhimõtteliselt ei ole empiiriliste teaduslike teooriate konstrueerimise, mõistmise ja testimise mis tahes staadiumis kogemus vajalik.
1970 ilmus "Consolations for the Specialist" (Lohutused spetsialistile), milles Feyerabend ründas Popperit Kuhni positsioonilt, ja raamatu Against Method artiklivariant "Against Method: Outline of an Anarchistic Theory of Knowledge" (Meetodi vastu: Anarhistliku teadmisteooria visand), milles esimest korda esineb epistemoloogiline anarhism. Feyerabend väitis, et ta rakendab John Stuart Milli raamatu Vabadusest liberalismi teadusmetodoloogiale. Järgnevatel aastatel avaldas ta vähe.
1974 suri Feyerabendi sõber Imre Lakatos, mistõttu ei teostunud nende plaan avaldada dialoogiraamat For and Against Method (Meetodi poolt ja vastu). Ka Feyerabend, kes pidas loenguid Sussexi ülikoolis, oli haige. Ta avaldas negatiivse retsensiooni Popperi raamatule "Objective Knowledge".
1975 ilmus Feyerabendi esimene raamat "Against Method". Selle põhitees oli "epistemoloogiline anarhism": ei ole olemas niisugust asja nagu teaduslik meetod. Suured teadlased on teaduslikud oportunistid, kes kasutavad mis tahes käepäraseid võtteid, isegi kui nad sellega rikuvad empiristliku metodoloogia kaanoneid. 1976–1977 vastas Feyerabend enamikule raamatu peamistest retsensentidest. Ta sattus depressiooni. Ta avaldas esimese artikli, milles ta pooldas relativismi.
1978 ilmus raamat Science in a Free Society (Teadus vabas ühiskonnas), mis sisaldas ka vastused raamatu Against Method retsensentidele. Raamatus selgitatas ta epistemoloogilist anarhismi. Eelmise raamatu positsioonist taganes ta vähe. Sanuti uuris ta epistemoloogilise anarhismi poliitilisi järelmeid. Samuti toetas ta relativismi. Ilmus ka Feyerabendi filosoofiliste kirjutiste esimene saksakeelne väljaanne. Sellest ajast hakkas ta üha rohkem saksa keeles avaldama. 1981 ilmusid ingliskeelse artiklitekogu Philosophical Papers esimesed kaks köidet, mis sissejuhatavates peatükkides sisaldab uut materjali.
1984 ilmus kirjutis "Science as an Art" (Teadus kui kunst), milles ta kaitseb eksplitsiitselt relativistlikku arusaama teaduse ajaloost, mille kohaselt teaduses on küll muutused, kuid ei ole progressi. Samuti jätkas ta Ernst Machi taas ausse tõstmist. 1987 ilmus raamat Farewell to Reason, mis sisaldab kirjutisi ajavahemikust 1981–1987. Jällegi on esiplaanil relativism, eriti selle protagoraslik variant. 1988 ilmus raamatu Against Method teine väljaanne, milles oli ära jäetud pikk peatükk kunstiajaloost, kuid sisse võetud osi raamatust Science in a Free Society.
Sügisel 1989 läks ta Itaaliasse ja Šveitsi, osaliselt Californias oktoobris toimunud maavärina tõttu. 1990 lahkus ta ametlikult Berkeley professuurist ning 1991 emeriteerus ka Zürichi professuurist. 1991 avaldati juubeliväljaanne Three Dialogues on Knowledge and Beyond Reason, mille toimetaja oli tema kunagine õpilane Gonzalo Munévar. Samuti ilmus palju väiksemaid töid. Ta hakkas ilmutama rahulolematust relativismiga, kuid vastustas endiselt ägedalt objektivismi. 1993 ilmus raamatu Against Method kolmas väljaanne. Feyerabendil tekkis ravimatu ajukasvaja ja ta läks haiglasse.
11. veebruaril 1994 suri ta oma Zürichi kodus. Järgneva kahe aasta joolsul peeti tema mälestuseks mitmeid sümpoosione ja kollokviume. 1995 ilmus autobiograafia Killing Time: The Autobiography.
Peale samaaegse professuuri Berkeleys ja Zürichis, mis ta sai karjääri lõpus, töötas muuhulgas Hamburgis, Aucklandis, Kasselis, Yale'i ülikoolis, Londonis ja Berliinis.
[redigeeri] Metodoloogia kriitika
Londonis õppides tutvus ta Imre Lakatosiga, kes samuti oli Popperi õpilane. Nad kavatsesid kirjutada raamatu, milles oleks Lakatosi uurimisprogrammide teooria esitatud koos Feyerabendi-poolse kriitikaga. See jäi teostamata Lakatosi ootamatu surma tõttu. Feyerabend pani oma kriitika siiski kirja. Sellest sai alguse tema kuulus metodoloogia kriitika, mille ta avaldas algul artiklina ja seejärel raamatuna Against Method.
Popperist mõjutatuna uuris Feyerabend teaduse metodoloogia loogikat ning uuris üksikasjalikult ja uuest vaatenurgast teaduse ajaloo otsustava tähtsusega episoode.
Feyerabend väitis, et mis tahes range metodoloogia (näiteks Lakatosi või Popperi oma) range järgimine hakkab pikapeale teaduse progressi takistama.
Nõue, et uued teooriad oleksid vanade teooriatega ühitatavad, annab vanadele teooriatele õigustamatu eelise. Ühitatavus vanema, iganenud teooriaga ei suurenda uue teooria tõesust või kehtivust võrreldes alternatiivse teooriaga sama nähtuste valdkonna kohta. Kui tuleb valida kahe teooria vahel, mille seletusjõud on võrdne, siis otsus falsifitseeritud teooriaga ühitatava teooria kasuks ei ole ratsionaalsus, vaid esteetiline valik. Selle teooria tuttavus võib teha ta teadlastele meelepärasemaks, sest see ei sunni neid oma lemmikeelarvamustest loobuma. Seetõttu võib öelda, et sellel teoorial on "ebaaus eelis".
Feyerabend väitis ka, et ükski huvitav teooria ei ole kunagi kooskõlas kõikide asjassepuutuvate faktidega. Näiteks renormalisatsiooniprotseduuri kohta väljade kvantteoorias ütles ta: "See protseduur seisneb teatud arvutuste tulemuste mahakriipsutamises ning nende asendamises kirjeldusega sellest, mida tegelikult vaadeldakse. Nõnda mööndakse implitsiitselt, et teooria jääb hätta, sõnastades selle viisil, mis vihjab, nagu oleks avastatud uus printsiip." (Against Method, lk 61). See ei ole mõeldud teadlaste praktika kriitikana. Feyerabend ei kutsu füüsikuid üles loobuma renormalisatsioonist ega teistest ad hoc-meetoditest, vaid väidab, et need on teaduse progressi huvides vajalikud. Vaidleb ta aga metodoloogiatega, mis seda tõika varjavad.
Feyerabend kiidab heaks teooriad, mis ei ole hästi teada faktidega kooskõlas. Pluralistlik metodoloogia, mille puhul tehakse võrdlusi mis tahes teooriate vahel, sunnib iga teooria pooldajaid oma teooriat paremini sõnastama. Teadust ei aita kõige paremini edasi mitte induktsioon, vaid induktsioonivastasus.
Feyerabend uurib üksikasjaliselt teaduse ajaloo otsustavaid sündmusi ning väidab, et nendes töötabki induktsioonivastasus. Näiteks Aristotelese füüsika pooldaja seisukohast falsifitseerib asjaolu, et tornist alla kukutatud kuul kukub otse alla, hüpoteesi, et Maa liigub. Feyerabend väidab, et Aristotelese õpetusest edasiminemiseks pidi Galilei kasutama ad hoc-hüpoteese ning muutma seda keelt ennast, milles vaatlusi tehti. Feyerabend leiab, et Galilei toimis induktsioonivastaselt ja teadusmetodoloogia printsiipide vastaselt.
Feyerabend vastustas mis tahes ühtset ettekirjutavat teadusmetodoloogiat, sest see piirab teadlaste tegevust ja kammitseb teaduse progressi. Uued teooriad ei võetud omaks mitte teadusliku meetodi põhjal, vaid sellepärast, et selle pooldajad kasutasid oma asja edasiviimiseks kõikvõimalikke vahendeid. Ainuke lähenemine, mis teaduse progressi ei takista, on "kõik kõlbab" (anything goes): ""kõik kõlbab" ei ole "printsiip", mida ma pooldan ... vaid ajalugu lähemalt vaatava ratsionalisti kohkunud hüüatus."
Feyerabend armastas kasutada otsekoheseid väljendusi. Teadust nimetas ta põhiloomult anarhistlikuks. Samuti ütles ta, et teadus on haaratud omaenda mütoloogiast ning esitab väiteid, mis pole kaugeltki tema kompetentsis. Ta kutsus üles lahutama teaduse riigist samadel põhjustel, miks kirik on riigist lahutatud.
[redigeeri] Isiklikku
Selgroogu sattunud kuul tegi Feyerabendi eluks ajaks impotentseks, kuid ometi oli ta neli korda abielus ning tal oli enda väitel palju armulugusid.
1948 abiellus Feyerabend oma esimese abikaasa Edeltrudiga. 1956 abiellus ta oma teise abikaasa Mary O'Neilliga, kes oli tema endine üliõpilane. Feyerabendi teatel veetis Mary 1957. aasta jõulud mehest eraldi oma vanemate juures, seejärel oli Maryl armulugu ja Paul nägi teda viimast korda 1958. Grazia Borriniga sai Feyerabend tuttavaks 1983 oma loengutel Berkeley ülikoolis. Jaanuaris 1989 nad abiellusid.
[redigeeri] Depressioon
Feyerabendi kirjutistes on kirge ja energiat, mida ei leidu teistel teadusfilosoofidel. Oma autobiograafias Killing Time tunnistab ta, et see läks talle kalliks maksma. Pärast valdavalt negatiivseid retsensioone raamatule Against Method sattus ta sügavasse depressiooni: "Depressioon jäi minuga rohkem kui aastaks; see oli nagu loom, selgelt määratletud, ruumiliselt lokaliseeritav asi. Ma ärkan üles, teen silmad lahti, kuulatan: on ta siin või ei ole? Pole märkigi sellest. Võib-olla ta magab. Võib-olla ta jätab täna mind rahule. Ettevaatlikult, hästi ettevaatlikult tõusen ma voodist. Kõik on rahulik. Ma lähen kööki, hakkan sööma. Ei ühtki heli. Televiisor, "Good Morning America", David Mis-ta-nüüd-oligi, mees, keda ma ei kannata. Söön ja vaatan saatekülalisi. Aeglaselt täidab toit kõhu ja annab jõudu. Nüüd kiire käik vannituppa, ja välja hommikusele jalutuskäigule – ja siin ta on, minu ustav depressioon: "Kas sa arvasid, et võid ilma minuta välja minna?""
Feyerabend jäi siiski elu lõpuni agressiivseks vaidlejaks. Viimases, poolelijäänud raamatus räägib ta sellest, kuidas kujuneb ja kuidas on piiratud meie reaalsustunne. Raamatus Conquest of Abundance: A Tale of Abstraction versus the Richness of Being kaebab ta meie kalduvuse üle seda piiratust institutsionaliseerida.
