Elavhõbe

Allikas: Vikipeedia

Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80, üks viiest elemendist (tseesiumi, frantsiumi, galliumi ja mittemetall broomi kõrval), mis on normaaltingimuste lähedastel temperatuuridel vedel.

Tal on seitse stabiilset isotoopi massiarvudega 196, 198, 199, 200, 201, 202 ja 204.

Elavhõbeda tihedus normaaltingimustel on 13,6 g/cm³. Elavhõbe tahkub temperatuuril –38,8 ° C ja keeb temperatuuril 356° C. Vedelas olekus on elavhõbe väga halva elektrijuhtivusega. Elavhõbedal on suur pindpinevus, tema pindpinevusteguriks on 0,4865 N/m. Lihtainena on elavhõbe hõbevalge läikiv metall. Niiskes õhus kattub aegapidi oksiidikilega ja kaotab varsti oma läike. Elavhõbe reageerib ainult nende hapetega, mille anioonid on tugevamad oksüdeerijad. Õhus on elavhõbe püsiv. Kui elavhõbedat õhus kuumutada, siis ta ühineb hapnikuga ning annab kollakaspunase värvusega elavhõbeoksiidi, mis omakorda veidi kõrgemal temperatuuril laguneb taas lihtaineteks. Looduses on elavhõbe väga haruldane aine. Elavhõbe kuulub mitmekümne mineraali koostisse, kuid ainus elavhõbeda saamiseks kaevandatav mineraal on kinaver (HgS). Suurimad kinaveri leiukohad on Hispaanias.

[redigeeri] Elavhõbeda kasutusalad

Elavhõbedat kasutatakse kehatemperatuuri mõõtmiseks termomeetrites ja õhurõhu mõõtmiseks.

Teadusajaloos on elavhõbe seotud paljude avastustega. Seda ainet kasutati varem igasuguste mõõtmistega seotud suurustes: näiteks õhurõhku mõõdeti elavhõbeda sammastes ( seda kasutatakse isegi veel tänapäeval ), ka elektritakistusühikuna on elavhõbe hästi tuntud. Teada on ka, et on olemas elavhõbedabaromeeter ja et elavhõbedat kasutati ka vererõhu mõõtmise seadmes. Teada on veel ka et elavhõbedat kasutatakse isegi valgustuses ( elavhõbedaauru lambid ).

[redigeeri] Elavhõbeda ohtlikkus

Elavhõbedaaurud on mürgised. Kui ohtlikuks on osutunud elavhõbedamürgistus oleneb suuresti sellest, millisena ta organismi siseneb: kas metallilise vedela elavhõbedana või siis elavhõbeda auruna. Metalliline vedel elavhõbe ei mõju organismile nii võrd, kui seda mõjub elavhõbeda aur. Samuti mõjuvad organismile halvasti ka elavhõbeda ühendid, mis võivad põhjustada suuri kahjustusi kopsudes ja ajus.

Ilmtingimata tuleb meeles pidada et elavhõbeda orgaanilised ühendid on kõvasti mürgisemad ja ohtlikumad organismile, kui seda on metalliline elavhõbe. Veest omastabki organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul, mis kahjustab närvisüsteemi. Kuna elavhõbe on aine mida koguneb ühte kohta palju, võib mõnes meres leiduda kalasid, kelle kehades on elavhõbeda ühendite sisaldus küllaltki suur. Sellise kala söömine on tervisele väga ohtlik.

[redigeeri] Elavhõbeda mõju inimorganismile

Metallilise elavhõbeda poolestumise aeg on tavaliselt 3 aastat, elavhõbeda soolade puhul on aga see aeg kõigest mõni nädal. Inimorganismis poolestub elavhõbe aga 70 päeva ja kalades 2 aastat. Elavhõbeda soolad imenduvad väge kiiresti organismi. 80% elavhõbeda aurudest imendusb organismi läbi kopsude. Läbi kopsude seonduvad elavhõbeda osakesed verelibledega ja niimoodi satuvad osakesed inimorganismi laiali: maksa, neerudess, põrna, ajju jne.

Kui metallilist elavhõbedat alla neelata ei oma see väga uurt ohtu, kuna soolestikus see aine praktiliselt lihtsalt ei imendu. Elavhõbe väljub inimorganismist neerude ja soole kaudu, kuid peamiselt jämesoole kaudu.

Elavhõbeda ohtlikkus ja toime inimesele sõltub suuresti sellest, millise ühendina ta inimorganismi sattub, kuidas inimene on selle ainega kokku puutunud ja kui kaua kokku puude kestis. Samuti mängib rolli ka inimese vanus, üldsine tervislik seisund ja ka inimese sugu. Elavhõbe kahjustab eelkõige närvisüsteemi, võib katkestada neerude töötamise, põhjustab depressiooni ja kiiret ärritust. Juhul kui naine on lapse ootel ja ta puutun kokku elavhõbedaga, võib mürgistus mõjuda tuegvalt ka tulevasele lapsele.

Elavhõbedamürgistuse võib saada juba siis, kui inimorganism omastab päeva jooksul 0,4mg elavhõbedat. See aga pole siiski veel surmav doos. Surmavaks doosiks loetakse 150 mg kuni 300 mg elavhõbedat.