Honoré de Balzac
Allikas: Vikipeedia
Honoré de Balzac [onor'e dö balz'ak] (20. mai 1799 Tours – 18. august 1850 Pariis) oli prantsuse kirjanik.
Sisukord |
[redigeeri] Lapsepõlv ja noorusaastad
Balzaci karm ema lasi lapsel kasvada endast eemal ning Balzac kannatas selle tõttu. Aastast 1807 kuni aastani 1813 ei käinud Balzac kolledžist kordagi kodus perekonna juures.
Balzac alustas juuraõpinguid, kuid, veendunud oma kirjanduslikus andes, hakkas kahekümneaastaselt ka kirjutama. Õele tunnistas Balzac, et ei ihka muud, kui saada kuulsaks ning olla armastatud.
[redigeeri] Balzac kui kirjanik
Balzaci kujunemisel kirjanikuks mängis olulist osa Laure de Berny, Balzacist kakskümmend kaks aastat vanem sõbratar.
Balzac oli ühtaegu nii varane anne kui hiline debüteerija: esimene tema nime kandev teos ilmus alles 1829. aastal („Šuaanid”), kuid ta oli varjunimede all (näiteks "lord R'Hoone") avaldanud kergemaid romaane juba alates 1821. aastast.
Innukast majandustegevusest enne 1829. aastat jäi Balzacile terveks eluks kaela hulk võlgu.
Balzac kirjutas umbes 20 aasta jooksul üle 80 teose, millest suur osa koondub „Inimlikuks komöödiaks” (lõpliku kava esitas Balzac kirjastustele 1841. aastal; 137 planeeritud teosest sai kirjanik valmis 90). Teosed grupeeris Balzac vastavalt tegevuspaigale: stseenid maaelust, stseenid provintsielust, stseenid elust Pariisis, stseenid poliitikaelust. Kõik 3000 tegelast, kes erinevates romaanides esile kerkivad, tegutsevad restauratsiooni (1815-1830) ja Juulimonarhia (1830-1848) ajal.
Balzaci romaanid sisaldavad pikki kirjeldusi: hoolega meditsiini (pseudo)teooriaid jälgiv kirjanik oli veendunud, et inimest ümbritsev keskkond on tema mõtete materiaalne peegeldus. Inimesi paneb tegutsema raha- ja võimuiha. Palavikulise kirjutamise (1834. aastal ilmunud „Isa Goriot” olevat kirjutatud kolme ööpäevaga) kõrval jõudis ammendamatu energiaga mees elada ka seltskonnaelu, reisida ning edutult poliitikaga tegelda.
1829. aastal ilmus „Abielu füsioloogia”, mis pälvis naislugejate hulgas suure populaarsuse. Aastal 1830 avaldas Balzac kuuest jutustusest koosneva tsükli „Stseenid eraelust” (sisaldab muuhulgas „Gobsecki”, millest sai esimene teos hiiglaslikus „Inimlikus komöödias” ja mis tegi autori hoobilt kuulsaks).
Aastal 1831 ilmus „Šagräännahk”, kaasaegseid tavasid tähelepanelikult fikseeriv autobiograafilisi seiku sisaldav teos. See periood on Balzaci elus pillav dändiperiood kõige juurdekuuluvaga kuni livrees teenrite ja isikliku ooperiloožini välja.
[redigeeri] Kirjaniku lõpuaastad
Aastal 1847 Balzaci tervis halvenes, kuid ta võttis veel ette mitu reisi Ukrainasse.
Balzaci elukäiku on võrreldud tema romaanikangelaste omaga: pikk ettevalmistusaeg, kiire tõus ja edu, mõõdutundetus ning allakäik ja hääbumine.
[redigeeri] Teosed
Eesti keeles ilmusid 1955–1962 Balzaci "Valitud teosed" 15 köites.
Pärast seda on uustõlkena ilmunud romaan "Liilia orus" (tõlkinud Kaia Sisask, Eesti Raamat, Tallinn 1997).
[redigeeri] Kirjandus
- Bernhard Linde, "Honoré de Balzac: elu ja looming", sari Suurmeeste elulood, EKS, Tartu 1933
- Stefan Zweig, "Kolm meistrit. Balzac, Dickens, Dostojevski". Saksa keelest tõlkinud Jaan Kross, Eesti Raamat, Tallinn 1985
- Stefan Zweig, "Balzac: ühe elu lugu". Saksa keelest tõlkinud Vilma Jürisalu, Kupar, Tallinn 2000
[redigeeri] Välislingid
