Renessanss

Allikas: Vikipeedia

Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli keskajale järgnenud kultuuriline murrang Euroopa ajaloos.

Itaalias algas renessanss juba 14. sajandil, mujal Lääne-Euroopas hõlmab see 15. ja 16. sajandi.

Õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renesansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina. Vahepealset aega hakati nimetama keskajaks.

Renessansliku maailmavaate keskmeks on humanism – veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest. Selle tagajärjel sulandusid sakraalne ja profaanne. Asjad ja teod kaotasid sümboolsed tähendused, maailm muutus ühtseks ning ühemõõtmeliseks.

[redigeeri] Perioodid

13. ja 14. sajand: eelrenessanss (14. sajand Itaalias trecento)
15. sajand: vararenessanss (Itaalias quattrocento)
16. sajand: kõrgrenessanss (Itaalias cinquecento)

[redigeeri] Renessansi suurkujusid

[redigeeri] Arhitektuur (Eesti)

Ca 1520-30ndatel aastatel hakkasid siinses arhitektuuris levinud gooti teravkaarmotiivid ning keskajale omane vertikaalne domineerimine ja liigendatus asenduma uute stiilidega. Antiikeeskujudel tekkis horisintaalne liigndatus; aknad ja muud avad läksid laiemaks ja sageli lamekaarseteks, levima hakkas rustikamotiiv ja ümarkaar. Renessansi üks varasemaid näiteid Eestis on Purtse vasallilinnus; teised tuntuimad esindajad on Mustpeade hoone Tallinnas, Tallinna vaekoda (põles 1944, müürid lammutati 1946) dominiiklaste kloostri ait Tallinnas, Pärnu-Jaagupi kiriku pikihoone ning Haapsalu lähedase Kiltsi mõisa liivakiviportaalid (2000ndatel aastatel oluliselt kahjustatud). Eesti kirikutes on säilinud ka mitmeid kunstipäraseid renessansskantsleid ja -altareid.

Kusagil 1630-50ndate aastate paiku hakkas renessanss tasapisi asenduma barokiga.