Hans Kruus

Allikas: Vikipeedia

Hans Kruus (22. oktoober 1891 Tartu – 30. juuni 1976 Tallinn) oli eesti ajaloolane ja poliitik.

Kruus õppis Tartu koolides ning 1913 sai temast kooliõpetaja. 1915 asus ta aga Tartu Ülikoolis ajalugu õppima.

1916 astus ta Vene sõjaväkke ning 1917 sattus Peterburi. Seal sai temast Sotsialistide-Revolutsionääride (esseeride) ParteiEesti keskkomitee esimees. Sama aasta lõpul külastas ta ka Jossif Stalinit, ta esitas viimasele iseseisva Eesti Töölisvabariigi idee, ent see ei leidnud toetust.

1918. aasta novembris sai Kruusist Eesti Maanõukogu, 1919 aprillis Asutava Kogu liige. 1920. aastal valiti ta Eesti Iseseisva Sotsialistliku Töölispartei (EISTP) ehk isesotside esimeheks. Järgnevalt süüdistati teda, ilmselt alusetult, mahhinatsioonides Viktor Kingissepa ja teiste Eesti iseseisvuse vastaste tegelastega. Ta käis ka 1921. aastal Moskvas ning püüdis saavutda EISTP vastuvõtmist Kominterni, kuid tulutult. Seejärel pettus ta enamlikus poliitikas lõplikult ning taandus järk-järgult ka Eesti poliitareenilt, asudes üha enam tegelema ajalooga.

Kruusi toimetamisel ilmusid Eesti ajaloo üldkäsitluse (pealkirjaga "Eesti ajalugu") kolm esimest köidet, mis käsitlesid vastavalt muinas-, kesk- ja varauusaega (kuni Põhjasõjani). Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja tõttu ajalookäsitluse väljaandmine aga katkes (see taastati alles 1999 Lennart Meri initsiatiivil). Lisaks uuris Kruus veel põhjalikult Eesti varauusaega (kirjutas 1926 detailse uurimuse Vene-Liivimaa sõjast aastatel 1558–1561).

1935 sai Kruusist Tartu Ülikooli prorektor, sellelt ametikohalt astus ta protestiks Pätsi autoritaarse poliitika vastu 1937 tagasi. 1930.-te lõpus tegeles Kruus aktiivselt ka Jaan Tõnissoni tegevuse uurimisega, seda oli ta kohati teinud juba varemgi (1921. aastal ilmus talt uurimus Tõnissoni ja rahvusluse kohta), ent nüüd koostas ta mahuka koguteose "Jaan Tõnisson töös ja võitluses".

1939 eemaldati Kruus aga valitsuse tahtel õppetöölt täielikult.

Nõukogude okupatsiooni ajal liitus Kruus juunikommunistidega, esialgu oli ta haridusminister ja peaministri asetäitja, septembris 1940 sai temast Tartu Ülikooli esimene kommunistlik rektor. Pärast sõda oli ta suhteliselt kõrgetel kohtadel: ta sai Eesti NSV välisasjade rahvakomissariks ning hiljem Eesti NSV Teaduste Akadeemia esimeseks juhiks. Siis ta karjäär aga katkes, sest ta langes "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Hiljem jätkas ta tegevust peamiselt ajaloo alal.