Maximilien Robespierre
Allikas: Vikipeedia
Maximilien François Marie Isidore Robespierre (6. mai 1758 – 28. juuli 1794) oli Prantsuse revolutsiooni tuntumaid juhte.
Robespierre sündis Põhja-Prantsusmaal Arras' linnas ning õppis advokaadiks. Juba nooruses sai ta tuntuks põhimõttekindla, ausa ja valgustusmeelse inimesena. Oma printsipiaalsuse tõttu sai ta endale hüüdnimeks Äraostmatu. Kindla moraali ja karskete eluviiside tõttu lisandus sellele hüüdnimi Voorusemees. Samas armastas ta väga peenelt riietuda, kui see vähegi taskukohane oli, ning omandas seetõttu ka dändi maine. Kohati kasutas ta aadlitiitlit de, millele tal tegelikult õigust polnud.
Revolutsiooni algul valiti ta kolmanda seisuse esindajana generaalstaatidesse ning temast sai peagi silmapaistev kõnemees, seda eriti oma mõtete korduva raevuka esitamise tõttu. Aja jooksul sai Robespierre'ist äärmusliku jakobiinide rühmituse juht. Ta korraldas žirondiinide kukutamise ning tõusis 1793. aastal Prantsusmaa tegelikuks valitsejaks. Tema iseloomus toimus oluline muudatus, kuna järgnevalt otsustas ta revolutsiooni ideele ohverdada kõik, sealhulgas aususe ning "ebavajalikud" põhimõtted. Varasemast ausa ja seadusliku kohtupidamise nõudjast sai ajaloo ühe hirmsaima terrorisüsteemi looja. Tema ja ta kaaslaste nõudmisel hukati 1793. ja 1794. aastal kümneid tuhandeid inimesi, et "päästa revolutsioon". Paranoia ja kahtlustamise õhkkond muutus üldiseks. Kuid lõpuks langes omaloodud terrori ohvriks ka Robespierre, kui oma elu pärast hirmul Konvendi saadikud otsustasid jakobiinid kukutada ning tema enda poolt sissetöötatud tava järgi seejärel giljotineerida. Revolutsiooni 2. aastal 9. termidoori riigipöörde järel (27. juulil 1794) see nii ka läks.
Robespierre oli ka revolutsiooniaegse Kõrgema Olendi kultuse looja.
Tuntud revolutsionäär oli ka Maximilieni vend Augustin Robespierre.
[redigeeri] Kirjandus
- Peeter Tarvel, "Jooni Robespierre'ist kui isiksusest ja poliitikust". Esmatrükk: "Kultuuri ja teaduse teilt". EÜS Veljesto toimetised II, 1932, lk. 156-180; 2. trükk eraldi brošüürina, Tartu 1932; 3. trükk Peeter Tarveli artiklikogumikus "Demokraatia tulevik", Ilmamaa, Tartu 2002, lk. 299–330
- Anatoli Levandovski, "Robespierre". Vene keelest tõlkinud Karl Luksep. Eesti Raamat, Tallinn 1969
- Friedrich Sieburg, "Robespierre, halb prantslane". Saksa keelest tõlkinud Heli Kukk – Akadeemia 1991, nr. 10, lk. 2047–2060
