Konstantin Päts

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist

Konstantin Päts (23. veebruar 1874 Tahkuranna vald – 18. jaanuar 1956 Kalinini oblast, Buraševo) oli eesti riigitegelane, elukutselt jurist. Eesti Vabariigi esimene president.

[redigeeri] Elulugu

Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas ehitusmeistrist talupoja teise lapsena. Tema haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, seejärel Raeküla Nikolai koolis ning Riia vaimulikus seminaris. Riia vaimuliku seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu gümnaasiumis. 1894–1898 õppis ta Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cand. jur. kraadiga. Sellele järgnes aastane teenistus Pihkvas 96. Omski jalaväepolgus, kust ta lahkus lipniku aukraadiga. 1900. aastal asus tööle advokaat Jaan Poska abilisena. 1901–1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte "Teataja". 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valmisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu, mis võitis valimistel baltisakslaste ees. 1905. aastal sai Pätsist Tallinna linnapea abi, sama aasta sügisel ka linnapea kohusetäitja. Olgugi et ta korraldas märgukirjade aktsiooni, ei väljendanud Päts 1905. aastal radikaalseid vaateid, piirdudes peamiselt omavalitsuste reformi nõudmisega. Sellest hoolimata kuulus ta arreteeritavate nimekirja ning pidi Eestist põgenema (Rapla sõjakohus mõistis ta mässulise tegevuse eest surma). Mõnda aega peatus Päts Šveitsis, kust 1907 siirdus Soome, kus elas varjunime all ning tegi kaastööd ajalehtedele. Samuti valmisid Soomes Ollilas tollal radikaalseid ideid kandvad käsikirjad omavalitsus- ning agraarküsimustes.

1909 tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ning teda mässuga siduvaid materjale polnud palju. Pärast 1909 Eestisse naasmist andis ta ennast ise üles ning talle määrati 9-kuuline vangistus Peterburi "Krestõ" vanglas 1910–1911. Pärast vabanemist töötas Päts ajalehe "Tallinna Teataja" toimetajana ning naases poliitikasse. Ta tegutses aktiivselt omavalitsusreformiga seotud küsimustega, mis viimaks Eesti omavalitsuse eelnõuna 30. märtsil 1917 Ajutise Valitsuse poolt kinnitati.

1917 osales ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises, kuulus Järvamaa saadikuna Eesti Maapäeva liikmete hulka ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolševike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel "põranda alla". 19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese Ajutise Valitsuse moodustamist, kuhu ta kuulus ministrite nõukogu esimehe, peaministri ja siseministrina. Juunist novembrini 1918 viibis Päts Saksa okupatsioonivõimude vangilaagreis Lätis ja Poolas.

Pärast Saksamaa kokkuvarisemist 1918. aasta novembris naases Päts Eestisse. Pätsile omistatakse ka valitsuse otsus kommunistidega läbirääkimisi mitte pidada ning Eesti Vabadussõda alustada. Vabadussõja algul (novembrist 1918 kuni 8. maini 1919) oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister, pärast Asutavas Kogus opositsioonis, kus hoidis konservatiivset ning isegi ettevaatlikku joont. Muuhulgas oli ta näiteks Landesveeri sõja vastane.

Konstantin Päts kuulus Asutavasse Kogusse ja I–V Riigikogusse. Jaanuarist 1921 novembrini 1922, augustist 1923 märtsini 1924, veebruarist 1931 veebruarini 1932, novembrist 1932 maini 1933 ja oktoobrist 1933 jaanuarini 1934 oli riigivanem (Eesti kõige pikaajalisem riigivanem). Oli 1917–1921 Maaliidu ja 1921–1935 Põllumeeste Kogude üks liidreid.

Päts tegutses ka äris. 1920–21 ja 1925–31 oli ta Tallinna Börsikomitee esimees ning tegutses Kaubandus-Tööstuskojas, Eesti-Vene Kaubandusekojas jm. Harju Panga pankroti järel nõuti isegi tema kohtu alla andmist. Tema majandustegevusest on põhjalikult kirjutanud Jaak Valge ning Magnus Ilmjärv. Viimane on kirjutanud põhjalikult Pätsi ärisidemeist Nõukogude Liiduga.

Päts võttis osa ka ühiskondlikust tegevusest. 1927 osales ta "Fenno-Ugria" sihtasutuse rajamisel ning oli selle esimees.

Konstantin Päts korraldas 12. märtsil 1934 koos Johan Laidoneriga vabadussõjalaste võimulesaamise vältimiseks ja oma poliitilise tuleviku kindlustamiseks sõjaväelise riigipöörde, mis halvas parlamentliku riigikorralduse. Niinimetatud kaitseseisukorras valitses Päts 1934–1937 riiki peaministrina riigivanema ülesandeis, seejärel 1937–1938 riigihoidjana ja 1938. aastast kuni Nõukogude Liidu okupatsiooni alguseni Eesti Vabariigi presidendina. Seda perioodi tuntakse Eesti ajaloos "vaikiva ajastu" nime all. Riigikogu saadeti laiali, poliitilisi vabadusi kärbiti (1935 peatati kõigi parteide tegevus), viidi sisse tsensuur. Mõned uurijad (nt. Rein Kordes alias Andrus Roolaht) on väitnud, et Pätsi lähikond kasutas presidendivõimu ära isiklike huvide läbisurumiseks.

Uurijad pole üksmeelel hinnangutes Pätsi tegevusele seoses 1939 Nõukogude Liiduga sõlmitud baaside leppe ning sellele järgnenud Eesti okupeerimisega Nõukogude vägede poolt 17. juunil 1940. Levinud on hinnang, mille kohaselt tegi Päts vea, andes järele kõikidele Nõukogude Liidu soovidele ning jättes kasutamata diplomaatilised võimalused Nõukogude Liidu tegevust ja hilisemat okupatsiooni hukka mõista. Harilikult on sellise käitumise tagamaaks peetud soovi vältida relvakonflikti, kuid on viidatud ka Pätsi 1934. aasta ebaseaduslikust riigipöördekatsest tulenenud tupikseisule, mille tõttu tal polnud moraalset õigust Nõukogude Liidu analoogilist tegevust hukka mõista.^[1]

Rahvusvahelise õiguse seisukohalt loetakse Konstantin Pätsi tegevust alates 19. juunist (või hiljemalt 21. juunist), mil talle dikteeriti uue Andrei Ždanovi poolt kokku pandud valitsuse koosseis, juriidiliselt õigustühiseks. Sellele käsitlusele põhineb ka Eesti Vabariigi järjepidevuse rahvusvaheline tunnustamine.^[2]

21. juunil 1940 kinnitas Päts ametisse Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse otsustest. Muuhulgas andis ta välja ka valimisseadust muutva deklaratsiooni, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised. Pärast valimisi ning uue parlamendi esimest istungit 21. juulil esitas Päts Johannes Vares-Barbaruse ettepanekul tagasiastumispalve, mille parlament 23. juulil rahuldas.

Päts vahistati nädal aega hiljem, 30. juulil oma Kloostrimetsa majas ja küüditati koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26. juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Ufaas vabakäiguvang, pärast seda Baškiiria Autonoomse Vabariigi julgeolekuteenistuse vanglas. 18. detsembrist 29. detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu tõttu kiiresti Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. Seal ta ka 18. jaanuaril 1956 suri.

Vaimuhaige Päts ei olnud, kuid esinesid mõned vanaduse ilmingud, näiteks teatas ta Jämejalas ükskord oma hooldajale, et peab minema Toompeale Riiginõukogu istungile.

Alates 1989. aastast tähistatakse igal aastal perekond Pätsi küüditamise päeva mälestustalitusega Metsakalmistul ja Kloostrimetsas. 1990. aastal toimetati Konstantin Pätsi säilmed Buraševo erikalmistult Eestisse ja maeti sama aasta 21. oktoobril ümber Tallinna Metsakalmistule.

Tahkurannas, tema sünnitalu asukohas on püstitatud Konstantin Pätsi mälestussammas.

Konstantin Pätsi vennad olid Nikolai, Peeter ja Voldemar Päts.

[redigeeri] Kronoloogia

[redigeeri] Riigijuhina

Ministrite nõukogu esimees

24.02.1918−12.11.1918

Peaminister

12.11.1918−08.05.1919

Riigivanem

25.01.1921−21.11.1922

02.08.1923−26.03.1924

12.02.1931−19.02.1932

21.10.1933−24.01.1934

Peaminister riigivanema ülesannetes

24.01.1934−03.09.1937

Riigihoidja

03.09.1937−24.04.1938

Vabariigi President

24.04.1938−17.06.1940

[redigeeri] Muudes ametites

1900−1901 vandeadvokaat Jaan Poska abi Tallinnas
1901−1905 ajalehe «Teataja» toimetaja
1904−1905 Tallinna linnanõunik
1905 Tallinna abilinnapea
1908−1910 ajalehe «Peterburi Teataja» tegevtoimetaja
1911−1916 ajalehe «Tallinna Teataja» toimetaja
1917 Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees
1917−1918 Eesti Maavalitsuse esimees
1918 Eesti Päästekomitee esimees
1918 Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse peaministrina ka siseminister, 1918−1919 sõjaminister.
1922−1923 I Riigikogu esimees
1917−1919 Maanõukogu liige
1919−1920 Asutava Kogu liige
1920−1937 I−V Riigikogu liige
1919−1933 Kindlustusseltsi «Eesti Lloyd» esimees (vaheaegadega, kui oli Vabariigi Valitsuse liige)
1925−1929 Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimees, aastast 1935 aunõunik
1925−1936 Eesti-Soome-Ungari Liidu esimees, aastast 1936 auesimees
1927−1937 sihtasutuse «Fenno-Ugria» esimees
Harju Panga nõukogu esimees
Tallinna Börsikomitee esimees

[redigeeri] Tunnustused ja aunimetused

Vabadusrist
I/1
III/1

1928 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor (dr. jur. h. c.)
1935 Püha Mauriitsiuse ja Püha Laatsaruse ühendatud Ordu (l´Ordine dei SS. Maurizio e Lazzarro)(Itaalia Kuningriik) suurrist
1938 Prantsuse Auleegioni suurpael
1938 Tallinna Tehnikaülikooli tehnikateaduste audoktor (dr. sc. techn. h. c.)
1938 Andhra ülikooli (The Andhra Research University, Indias) audoktor
1938 Õpetatud Eesti Seltsi auliige
1938 Loodusvarade Instituudi auliige
1938 Loodusuurijate Seltsi auliige
1938 Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu auliige
Vabadusristi I liigi 1. järk
Vabadusristi III liigi 1. järk
24. aprill 1938 Valgetähe teenetemärgi kett
24. aprill 1938 Riigivapi teenetemärgi erisuurpael
Looduskaitsemärgi I järk
Tallinna linna aukodanik
Tartu linna aukodanik
Pärnu linna aukodanik
Tahkuranna valla aukodanik
Iru valla aukodanik
Tema järgi on nimetatud roosisort Staatspräsident Konstantin Päts
25. aprillil 1938 asutati Tartu 16. algkoolis Konstantin Pätsi nimeline stipendium
Skautluse kõrgeima teenetemärgi "Hõbehunt" kavaler
XI Eesti üldlaulupeo (1938) patroon
XIII Soome, Eesti, Läti, Leedu (SELL) üliõpilaskondade vahelise olümpiaadi aupatroon (17.-18. september 1938)

[redigeeri] Tsitaadid

Ei mingit kokkulepet enamlastega!

(Ajutise Valitsuse istungil Vabadussõja ajal 1919. aasta jaanuaris)

Ja kui see peaks tõesti viimne kord olema teid näha, siis võtke minu poolt vanamehe õnnistus teele kaasa, et elu, nagu see siin praegu on, ka nii edasi läheks.

(Kaarmas, 21. augustil 1939)

[redigeeri] Konstantin Pätsi valitsus (24. veebruar 1918 – 12. november 1918)

Konstantin Päts – Ministrite Nõukogu esimees; Siseminister; Kaubandus- ja tööstusminister
Jüri Vilms (teadmata kadunud 29. märtsil 1918) – Ministrite Nõukogu abiesimees; Kohtuminister
Jaan Poska – Välisminister
Andres Larka – Sõjaminister
Juhan Kukk – Raha- ja riigivaranduste minister
Jaan Raamot – Põllutöö- ja toitlusminister
Ferdinand Peterson – Teedeminister
Villem Maasik – Töö- ja hoolekandmise minister
Peeter Põld – Haridusminister

[redigeeri] Konstantin Pätsi valitsus (12. november – 27. november 1918)

Konstantin Päts – Peaminister ja Siseminister
Jaan Poska – Välisminister
Juhan Kukk – Rahaminister
Andres Larka – Sõjaminister
Peeter Põld – Haridusminister
Ferdinand Peterson – Teedeminister
Jaan Raamot – Põllutöö- ja toitlusminister (kuni 16. novembrini 1918)
Otto Strandman – Välisminister
Jaan Tõnisson – ilma portfellita minister

[redigeeri] Konstantin Pätsi valitsus (27. november 1918 – 8. mai 1919)

Konstantin Päts – Peaminister ja Sõjaminister
August Rei – Peaministri asetäitja (kuni 24. jaanuarini 1919); Töö- ja hoolekandmise minister (kuni 23. detsembrini 1918)
August Peet – Siseminister
Jaan Poska – Välisminister
Otto Strandman – Põllutööminister
Juhan Kukk – Rahaminister
Karl Luts (vangis Venemaal) – Haridusminister (kuni 12. märtsini 1919)
Jüri Jaakson – Kohtuminister
Nikolai Köstner – Kaubandus-tööstusminister (kuni 12. märtsini 1919)
Jaan Raamot – Toitlusminister (kuni 6. veebruarini 1919)
Eduard Säkk – Teedeminister
Hermann Koch – Saksa rahvusasjade minister (alates 28. novembrist 1918)
Hans Pöhl – Rootsi rahvusasjade minister (alates 11. detsembrist 1918)
Eduard Aule – Toitlusminister (alates 6. veebruarist 1919)
Aleksei Sorokin – vene rahvusasjade minister (alates 28. veebruarist 1919)
Harald Laksberg – Haridusminister (alates 12. märtsist 1919)
August Janson – Haridusminister (alates 12. märtsist 1919)

[redigeeri] Konstantin Pätsi valitsus (25. jaanuar 1921 – 21. november 1922)

Konstantin Päts – Riigivanem
Ants Piip – Välisminister (kuni 20. oktoobrini 1922)
Juhan Kukk – Kaubandus-tööstusminister
Jaan Soots – Sõjaminister
Heinrich Bauer – Haridusminister
Karl Einbund – Siseminister
Bernhard Rostfeld – Põllutööminister
Jaak Reichmann – Kohtuminister
Georg Vestel – Rahaminister
Karl Ipsberg – Teedeminister (alates 16. detsembrist 1921)
Christian Kaarna – Töö- ja hoolekande minister

[redigeeri] Konstantin Pätsi valitsus (2. august 1923 – 26. märts 1924)

Konstantin Päts – Riigivanem
Georg Vestel – Rahaminister
Karl Einbund – Siseminister
Friedrich Akel – Välisminister
Aleksander Veidermann – Haridusminister (kuni 19. veebruarini 1924)
Ado Anderkopp – Sõjaminister (kuni 19. veebruarini 1924)
Karl Ipsberg – Teedeminister (kuni 13. novembrini 1923)
Bernhard Rostfeld – Kaubandus-tööstusminister
August Kerem – Põllutööminister
Oskar Amberg – Töö- ja hoolekandmise minister
Rudolf Gabrel – Kohtuminister (alates 12. oktoobrist 1923)

[redigeeri] Konstantin Pätsi valitsus (12. märts 1931 – 19. veebruar 1932)

Konstantin Päts – Riigivanem
Jaan Tõnisson – Välisminister
Jaan Hünerson – Kohtu- ja siseminister (kuni 20. novembrini 1931); Põllutööminister (alates 20. novembrist 1931)
August Jürman – Põllutööminister (kuni 20. novembrini 1931); Majandusminister (alates 20. novembrist 1931)
Mihkel Pung – Majandusminister (kuni 20. novembrini 1931)
Jaan Piiskar – Haridus- ja sotsiaalminister
August Kerem – Kaitseminister
Aleksander Oinas – Teedeminister
Johan Reinhold – Kohtu- ja siseminister (alates 20. novembrist 1931)

[redigeeri] Konstantin Pätsi valitsus (1. november 1932 – 18. mai 1933)

Konstantin Päts – Riigivanem
August Rei – Välisminister
Ado Anderkopp – Kohtu- ja siseminister
Artur Tupits – Põllutööminister
August Jürima – Majandusminister
Hugo Kukke – Haridus- ja sotsiaalminister
Aleksander Tõnisson – Kaitseminister

[redigeeri] Konstantin Pätsi valitsus (21. oktoober 1933 – 9. mai 1938)

Konstantin Päts (kuni 21. aprillini 1938) – Riigivanem (kuni 24. jaanuarini 1934; Peaminister (24. jaanuar 1934 – 3. september 1937; Riigihoidja (3. september 1937 – 21. aprill 1938)
Julius Seljamaa – Välisminister (kuni 2. juunini 1936)
Johan Müller – Kohtu- ja siseminister (kuni 1. aprillini 1934; Kohtuminister (alates 1. aprillist 1934)
Nikolai Talts – Põllutööminister
Karl Selter – Majandusminister
Nikolai Kann – Haridus- ja sotsiaalminister (kuni 16. märtsini 1936; Haridusminister (16. märts 1936 – 11. mai 1936)
Paul Lill – Kaitseminister (kuni 1. märtsini 1937; Sõjaminister (alates 1. märtsist 1937)
Otto Sternbeck – Teedeminister (kuni 25. augustini 1937)
Kaarel Eenpalu (kuni 22. veebruarini 1935 Karl Einbund) – Siseminister (alates 25. augustist 1934
Aleksander Jaakson – Haridusminister (alates 11. maist 1936)
Oskar Kask – Sotsiaalminister (alates 16. märtsist 1936)
Nikolai Viitak – Teedeminister (alates 25. augustist 1937)

[redigeeri] Viited

^ Turtola.M President Konstantin Päts. Tallinn Tänapäev 2003 ISBN 9985-62-118-2
^ EV kontinuiteet 1940-1945 Enn Sarv

[redigeeri] Teosed

"Minu elu: mälestusi ja kilde eluloost" (valimik artikleid ja kirju). Koostanud ja eessõna: Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 1999
"Eesti riik" I osa (valimik artikleid). Sari Eesti mõttelugu. Koostaja: Toomas Karjahärm. Ilmamaa, Tartu 1999
"Eesti riik" II osa. Sari Eesti mõttelugu. Koostajad Toomas Karjahärm ja Hando Runnel, eessõna: Jüri Adams. Ilmamaa, Tartu 2001

[redigeeri] Tõlked

Aleksandr Butlerov. Kuidas mesilasi pidada. Jurjev, 1897
Adold Damaschke. Kogukondliku omavalitsuse ülesanded. Tallinn, 1908, 2. trüll Tartu-Tallinn 1938.
Rudolf Diesel. Solidarismus. Tallinn, 1910

[redigeeri] Kirjandus

Artur Tupits, Konstantin Päts: Eesti riigi rajaja. Tallinn 1936.
Friido Toomus, K. Päts ja Eesti tulevik. Tartu, 1937
Friido Toomus, Konstantin Päts ja riigireformi aastad. Tartu-Tallinn 1938
"K. Päts: tema elu ja töö. Kaasaeglaste mälestusi". Koostanud Artur Tupits, Tallinn 1934, 445 lk.
Eduard Laaman, "Konstantin Päts: poliitika- ja riigimees". Noor-Eesti, Tartu 1940; 2. trükk: Vaba Eesti, Stockholm 1949
Märt Raud, "Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu". Orto, Toronto 1953; 2. trükk Olion, Tallinn 1991
Märt Raud, Riigiehitaja Konstantin Päts. Stockholm 1977.
Elmar Tambek, "Tõus ja mõõn" (I-II). Orto, Toronto 1964; 2. trükk: Olion, Tallinn 1992–1993
Küllo Arjakas, "Ausalt & Avameelselt Eesti suurmeestest. Konstantin Päts". Perioodika, Tallinn 1990.
"Konstantin Pätsi tegevusest: artiklite kogumik". Koostanud Küllo Arjakas. Konstantin Pätsi Muuseum, Tallinn 2002, 135 lk.
Martti Turtola, "President Konstantin Päts: Eesti ja Soome teed". Soome keelest tõlkinud Maimu Berg. Tänapäev, Tallinn 2003

[redigeeri] Vaata ka

Eesti kutsealaste omavalitsuste loend (1940)

[redigeeri] Välislingid

Foto 1938. aastast
Riigikogu 1. (piduliku) üldkoosoleku stenograafiline aruanne
Artikkel Konstantin Päts 1936.a. Eesti Enstüklopeedias (terviktekst)

Vabariigi President Konstantin Päts kõnelemas Eesti Vabariigi 21.aastapäeva paraadil 24.02.1939 (film)

Eelnev: -	Eesti peaminister 1918–1919	Järgnev: Otto Strandman
Eelnev: Ants Piip	Eesti riigivanem 1921–1922	Järgnev: Juhan Kukk
Eelnev: Juhan Kukk	Eesti riigivanem 1923–1924	Järgnev: Friedrich Akel
Eelnev: Otto Strandman	Eesti riigivanem 1931–1932	Järgnev: Jaan Teemant
Eelnev: Karl August Einbund	Eesti riigivanem 1932–1933	Järgnev: Jaan Tõnisson
Eelnev: Jaan Tõnisson	Eesti riigivanem 1933–1934	Järgnev: Peaminister riigivanema ülesannetes
Eelnev: Riigivanem	Eesti peaminister (peaminister riigivanema ülesannetes) 1934–1937	Järgnev: Kaarel Eenpalu
Eelnev: -	Eesti president 1938–1940	Järgnev: Jüri Uluots (peaminister presidendi ülesannetes)

Eesti Vabariigi presidendid
Päts \| (Vares)** \| Uluots* \| Rei* \| Warma* \| Kint* \| Mark* \| Meri \| Rüütel \| Ilves \|
- peaminister presidendi ülesannetes (eksiilis); *- presidendi kohusetäitja kuni Eesti annekteerimiseni

Peaministrid (1918-1920)
Eesti Vabariigi riigivanemad ja peaministrid
Päts \| Strandman \| Tõnisson \| Birk \| Tõnisson \| Piip \|
Riigivanemad (1920-1934) Piip \| Päts \| Kukk \| Päts \| Akel \| Jaakson \| Teemant \| Tõnisson \| Rei \| Strandman \| Päts \| Teemant \| Einbund \| Päts \| Tõnisson \| Päts
Peaministrid (1934-1940, 1944) Päts \| Eenpalu \| Uluots \|(Vares) \| Tief \|
Eksiilvalitsuse peaministri kohusetäitjad (1944-1992) (Tief) \| Sikkar \| Kint \| Warma \| Kint \| Mark \| Penno \|
Peaministrid (1990-) (Savisaar) \|(Vähi) \| Laar \| Tarand \| Vähi \| Siimann \| Laar \| Kallas \| Parts \| Ansip \|

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org../../../k/o/n/Konstantin_P%C3%A4ts_72ba.html"

Peaministrid (1918-1920)
Eesti Vabariigi riigivanemad ja peaministrid
Päts \| Strandman \| Tõnisson \| Birk \| Tõnisson \| Piip \|
Riigivanemad (1920-1934) Piip \| Päts \| Kukk \| Päts \| Akel \| Jaakson \| Teemant \| Tõnisson \| Rei \| Strandman \| Päts \| Teemant \| Einbund \| Päts \| Tõnisson \| Päts
Peaministrid (1934-1940, 1944) Päts \| Eenpalu \| Uluots \|(Vares) \| Tief \|
Eksiilvalitsuse peaministri kohusetäitjad (1944-1992) (Tief) \| Sikkar \| Kint \| Warma \| Kint \| Mark \| Penno \|
Peaministrid (1990-) (Savisaar) \|(Vähi) \| Laar \| Tarand \| Vähi \| Siimann \| Laar \| Kallas \| Parts \| Ansip \|