Pius VII

Allikas: Vikipeedia

Pius VII

Ilmiklik nimi Barnaba Niccolò Maria Luigi Chiaramonti Valitsemisaja algus 14. märts 1800 Valitsemisaja lõpp 20. august 1823 Eelkäija Pius VI Järeltulija Leo XII Sünnikuupäev 14. aprill 1742 Sünnikoht Cesena Surmakuupäev 20. august 1823 Surmakoht Rooma

Pius VII (Barnaba Niccolò Maria Luigi Chiaramonti, mungana Gregorio Chiaramonti; 14. aprill 1742 – 20. august 1823) oli paavst 1800–1823. Ta oli 251. paavst.

Barnaba Niccolò Maria Luigi Chiaramonti sündis Cesenas krahvi Scipione Maria Niccolò Chiaramonti ja Giovanna Coronata Ghini 11 lapselises peres 10 lapsena. Samast linnast oli pärit Pius VI. Isa surma järel siirdus lesestunud ema karmeliitide kloostrisse, kus ta olevat ennustanud oma poja saamist paavstiks. Chiaramonti õppis Ravenna kolleegiumis, liitus 1758 benediktiinidega Santa Maria del Monte kloostris ja võttis munganimeks Gregorio. Ta ordineeriti 21. septembril 1765 preestriks, õppis Padua ülikoolis ja seejärel Rooma ülikoolis. Kui ta määrati San Callisto kloostri abtiks, keeldusid mungad seda otsust tunnustamast ja paavstil tuli oma otsust kinnitada. Chiaramonti sai tuntuks 1797 jõulude ajal peetud jutlusega, milles ta kinnitas vastuolude puudumist kristluse ja demokraatia vahel.

Sisukord 1 Ametid 2 1799.- 1800. aasta konklaav 3 Välispoliitilised suhted 3.1 Suhted Prantsusmaaga 3.2 Viini kongress 3.3 Suhted Austriaga 3.4 Suhted Hispaaniaga 3.5 Suhted Suurbritanniaga 3.6 Suhted Venemaaga 3.7 Suhted Itaalia riikidega 3.8 Suhted Preisimaaga 3.9 Suhted Saksamaa väikeriikidega 3.10 Suhted Ladina-Ameerikaga 4 Reformid Kirikuriigis 5 Suhted kiriku institutsioonidega 5.1 Kuuria 5.2 Baieri Püha Miikaeli rüütliordu 5.3 Benediktiinid 5.4 Iiri kristlikud vennad 5.5 Jesuiidid 5.6 Pakanaristid 5.7 Presentatsiooni ordu 5.8 Sakramentiinid 5.9 Ülemvennaskonnad 6 Teoloogilised vaidlused 7 Entsüklikad 8 Liturgilised otsused 9 Uued piiskopkonnad 10 Kanoniseerimised 11 Pius VII kultuuriloos 12 Onupojapoliitika 13 Kardinalide pühitsemised 14 Surm 15 Välislink

[redigeeri] Ametid

• 1766 – 1772 Parmas asuva San Giovanni Evangelista kloostris teoloogialektor
• 1772 – 1781 Roomas asuva San Anselmo kloostris teoloogialektor
• 1773 – 1799 kardinal Braschi (Pius VI) pihiisa
• 1775 – 1782 San Paolo fuori le Mura kloostri prior
• 1776 – 1800 Roomas asuva San Callisto kloostri abt
• 1782 – 1800 San Paolo fuori le Mura kloostri abt, Santa Maria del Monte kloostri abt ja Castrobonos asuva Santa Maria kloostri abt
• 16. detsember 1782 – 14. veebruar 1785 Tivoli piiskop (pühitseti piiskopiks 21. detsembril 1782)
• 22. detsember 1782 paavsti assistent
• 14. veebruar 1785 – 8. märts 1816 Imola piiskop
• 14. veebruar 1785 – 14. märts 1800 kardinalpreester
• 27. juuni 1785 – 14. märts 1800 San Callisto kardinalpreester

[redigeeri] 1799.- 1800. aasta konklaav

Pius VII valiti paavstiks 14. märtsil 1800 ja krooniti Venezias 21. märtsil. Ta võttis endale nime oma eelkäija Pius VI järgi. Pius VII on jäänud viimaseks paavstiks, kes valiti väljaspool Roomat ja ta saabus Rooma 3. juulil 1800. Enne teda valiti väljaspool Roomat Martinus V.

1. detsembrist 1799 14. märtsini 1800 kestnud konklaavi viimases voorus osalesid 34 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1774 – 1775 toimunud konklaavi, millel valiti Pius VI. Hiljem pole ükski konklaav kauem kestnud. Kuna eelmine paavst suri vangistuses, oli see üks tavatumaid konklaave ajaloos, mille reeglid sätestas Pius VI 11. veebruaril 1797 avaldatud apostellikus kirjas "Attentis pecularibus", 30. detsembril 1797 avaldatud entsüklikas "Christi ecclesiae" ja 13. novembril 1798 avaldatud entsüklikas "Cum nos."

Paavsti reeglite järgi pidi selle konklaavi kutsuma kokku vanim kardinal selles linnas, kus viibis paavsti surmahetkel kõige rohkem kardinale. Antud juhul oli selleks linnaks Venezia.

Kardinal František de Paula Hrzán z Harras esitas keiser Franz II nimel veto kardinal Carlo Bellisomi ja kardinal Hyacinthe Sigismond Gerdili vastu. Austria pooldas kardinal Alessandro Mattei valimist, kes ei saanud aga piisaval hulgal hääli. Pius VII osutus valituks kompromisskandidaadina.

[redigeeri] Välispoliitilised suhted

[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga

Pius VII lasi Prantsusmaalt 1802 tuua tagasi Pius VI surnukeha ja matta ümber Vatikani. 16. juulil 1801 sõlmis Pius VII Prantsusmaa Esimese konsuli Napoleon Bonaparte’iga konkordaadi, millega asendati Leo X ajal 1516 sõlmitud konkordaat. Ühtlasi määras paavst legaadiks Pariisi Giovanni Battista Caprara. 6. aprillil 1802 sätestas Napoleon konkordaadile piirangud, mis võimaldas riigivõimul sekkuda kirikuasjadesse. 17. jaanuaril 1803 pühitses Pius VII kardinaliks Napoleoni onu Joseph Feschi.

Pius VII tegi kuuria vastuseisust hoolimata 1804 välisvisiidi Prantsusmaale, soovides kaitsta kiriku õigusi ja osales 2. detsembril Pariisis Napoleoni kroonimisel keisriks. Kui jätta arvestamata vangistuses surnud Pius VI reisi, tegi enne teda viimati ametliku visiidi Prantsusmaale Clemens VII, järgmise paavstina külastas Prantsusmaad Johannes Paulus II. Pius VII lahkus Roomast 2. novembril 1804, 6. novembril jõudis ta Firenzesse, 13. novembril Torinosse, 21. novembril Lyoni ja 28. novembril Pariisi. Tagasiteel oli ta 17. aprillist 19. aprillini 1805 taas Lyonis. 19. aprillil 1805 pühitses ta Lyonis sisse Notre-Dame-de-Fourvières kabeli.

Pärast visiiti halvenesid suhted Prantsusmaaga seoses Euroopas toimuva sõjaga ja paavsti keeldumisega toetada Suurbritannia vastu kehtestatud kontinentaalblokaadi. Napoleoni armee okupeeris 2. veebruaril 1808 Rooma, millele Pius VII vastas Kirikuriigi okupeerijate ekskommunikeerimisega, kuid ta jättis oma avalduses mainimata Napoleoni nime. Paavst vangistati 5. juulil 1809, ta viibis 21. juulist 2. augustini Grenobles ja viidi sealt Savonasse, kuhu ta jõudis 16. augustil 1808. Vangistuse tõttu ei tunnustanud Pius VII keisri poolt ametisse määratud piiskoppe. Mais 1812 otsustas Napoleon tuua paavsti Prantsusmaale ja määras tema asupaigaks Fontainebleau, kus paavst pidi 25. jaanuaril 1813 alla kirjutama alandavale lepingule, milles ta tegi järeleandmisi Prantsusmaale. 24. märtsil 1813 taganes Pius VII oma varasemast otsusest, kuna see oli tehtud surve all ja seega õigustühine. Seoses olukorra muutumisega Euroopas otsustas Napoleon saata paavsti jaanuaris 1814 tagasi Savonasse ja vabastas ta 10. märtsil 1814. Pius VII saabus 24. mail 1814 Rooma, kuid Napoleoni põgenemisega Elbalt oli ta sunnitud 1815 otsima varjupaika Genuast. Pius VII pöördus taas Vatikani tagasi 7. juunil 1815.

Pärast Viini kongressi otsustas kuningas Louis XVIII sõlmida paavstiga uue konkordaadi, kuid see ei leidnud piisavalt pooldajaid, mistõttu jäi kehtima 1801 sõlmitud konkordaat. Kui Napoleon saadeti Saint Helenale, määras Pius VII tema kaplaniks abt Ange Paul Vignali.

Pius VII andis Roomas varjupaika Napoleoni emale Letitia Bonapartele, vendadele Lucien Bonapartele ja Louis Bonapartele, samuti Napoleoni onule kardinal Feschile.

[redigeeri] Viini kongress

Riigisekretär Ercole Consalvi saavutas 1814 – 1815 peetud Viini kongressil paavstile enne revolutsiooni kuulunud alade tagastamise ja Kirikuriigi sõltumatuse tunnustamise, kuid Avignon ja Venaissin jäid Prantsusmaa koosseisu. Pius VII keeldus liitumast 1815 sõlmitud Püha Liigaga, kuna sellesse kuulus Venemaa.

[redigeeri] Suhted Austriaga

Paavstiks saades veenis Pius VII Austriat loovutama kontrolli Kirikuriigis paavstile, kuid Viini kongressi järel omastas Austria osa Kirikuriigi aladest. 1819 käis Roomas ametlikul visiidil keiser Franz I.

[redigeeri] Suhted Hispaaniaga

Pius VII taunis Hispaanias puhkenud revolutsiooni. Kui paavst ei võtnud vastu revolutsiooniline valitsuse poolt Roomasse määratud suursaadikut, katkesid diplomaatilised sidemed Hispaaniaga. Roomas elas pärast kodumaalt pagendamist Hispaania kuningas Carlos IV. Pius VII tunnustas 1814 Hispaania inkvisitsiooni reformimist, mille käigus keelustati piinamise kasutamine ülestunnistuste võtmisel.

[redigeeri] Suhted Suurbritanniaga

Pius VII kavatses reorganiseerida katoliku kiriku Suurbritannias, kuid Iirimaa vaimulikud olid sellele vastu, kuna nad oleksid reorganiseerimise järel sattunud Suurbritannia katoliku piiskoppide jurisdiktsiooni alla.

[redigeeri] Suhted Venemaaga

Pius VII sõlmis 1818 Venemaaga konkordaadi.

[redigeeri] Suhted Itaalia riikidega

Paavstiks saades veenis Pius VII Napoli vägesid taanduma Kirikuriigi aladelt. Ta sõlmis septembris 1803 Itaalia vabariigiga konkordaadi. Pius VII andis varjupaika Savoia kuningale Carlo Emmanuele IV ja sõlmis 1817 Savoiaga konkordaadi. Kahe Sitsiilia kuningriigi kuningas Ferdinando I tegi 1821 visiidi Rooma.

[redigeeri] Suhted Preisimaaga

Pius VII sõlmis 1821 Preisimaaga konkordaadi. 1821 ja 1822 külastas Roomat Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III.

[redigeeri] Suhted Saksamaa väikeriikidega

Lunéville rahuga kaotasid mitmed Saksa valitsejad pärimisõiguse Reini vasakule kaldale jäävatel aladel. Pius VII andis 2. oktoobril 1802 Mainzi peapiiskopile Karl Theodor Anton Maria von Dalbergile korralduse kaitsta kiriku õigusi Saksamaal, kuid kui Dalberg ei olnud täitnud oma kohustusi, keeldus paavst Saksa väikeriikidega 1803 sõlmimast konkordaati.

Pius VII sõlmis 1817 konkordaadi Baieriga. 1. aprillil 1818 (avalikustati 23. septembril 1821) reorganiseeris ta katoliku kiriku Baieris. 16. augustil 1821 avaldatud bullas "Provida solersque" reorganiseeris ta katoliku kiriku Reini aladel. Pius VII sõlmis 1821 Reini aladega konkordaadi ja kavatses sõlmida konkordaadi Hannoveriga, kuid suri vahetult enne selle sõlmimist.

Pius VII tühistas 21. oktoobril 1814 Konstanzi ülemvikaari Ignaz Heinrich von Wessenbergi reformiplaanid ja 2. novembril 1814 käskis ta Dalbergil Wessenberg ametist tagandada, kuid Dalberg keeldus paavsti otsust täitmast. 17. veebruaril 1817 valis Konstanzi kapiitel seoses Dalbergi surmaga tema järglaseks Wessenbergi, kuid Pius VII ei tunnustanud 15. märtsil kapiitli otsust. Wessenberg käis Roomas paavstiga olukorda arutamas, kuid jõudmata paavstiga kokkuleppele jätkas ta oma ametis, ehkki paavst seda ei tunnustanud. Pius VII likvideeris 1. aprillil 1818 Konstanzi piiskopkonna ja moodustas 16. augustil 1821selle asemele Freiburgi peapiiskopkonna.

[redigeeri] Suhted Ladina-Ameerikaga

Pius VII ei soostunud Ladina-Ameerikas alanud vabadusvõitlusega, kuid ta jäi toimuva suhtes ametlikult neutraalseks.

[redigeeri] Reformid Kirikuriigis

Riigisekretär Ercole Consalvi teostatud reformid kukkusid läbi, millega kaasnesid karbonaaride ülestõusud. 13. septembril 1821avaldatud apostellikus kirjas "Ecclesiam" mõistis Pius VII karbonaarid hukka. Ta reorganiseeris 11. mail 1801 paavsti kaardiväe.

[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Giovanni Francesco Albani, Henry Benedict Maria Clement Stuart, Leonardo Antonelli, Alessandro Mattei, Giulio Maria della Somaglia Riigisekretär Ercole Consalvi, Filippo Casoni Camerlengo Romoaldo Braschi-Onesti, Bartolomeo Pacca Rooma kardinalvikaar Giulio Maria della Somaglia, Lorenzo Litta, Annibale della Genga

[redigeeri] Kuuria

Seoses Suure Prantsuse Revolutsiooni järgsete poliitiliste oludega ja paljude vaimulike vangistamistega olid mitmed kuuria ametikohad aastatel 1808 – 1814 vakantsed. Pärast Napoleoni kukutamist viis Pius VII läbi kuuria ametkondade reorganiseerimise, millest ulatuslikum hõlmas 1817 usupropaganda kongregatsiooni.

Apostelliku konstitutsiooniga 'Post diuturnos' sätestas ta camerlengo volitused. 16. juulil 1821 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'De salute' rajas ta abipiiskopi ametikohad Preisimaal, Poolas, Hispaanias ja Portugalis.

[redigeeri] Baieri Püha Miikaeli rüütliordu

5. veebruaril 1802 andis Pius VII privileegid Baieri Püha Miikaeli rüütliordule.

[redigeeri] Benediktiinid

Ta taastas 23. jaanuaril 1821 Clemens XIII poolt tühistatud Nonantola benediktiini kloostri privileegid.

[redigeeri] Iiri kristlikud vennad

Pius VII tunnustas 1820 avaldatud apostellikus kirjas 'Ad pastoralis' Edmund Ignatius Rice rajatud kongregatsiooni.

[redigeeri] Jesuiidid

Pius VII lubas 7. märtsil 1801 avaldatud apostellikus kirjas 'Catholicae fidei' jesuiitide tegevuse Venemaal, 30. juulil 1804 Napoli kuningriigis ja 1813 USAs ning Suurbritannias. Ta taastas 7. augustil 1814 avaldatud bullaga 'Solicitudo omnium' Jeesuse Seltsi tegevuse, mille Clemens XIV oli 1773 tühistanud.

[redigeeri] Pakanaristid

Pius VII lubas Niccolo Paccanari rajatud pakanaristidel tegutseda Roomas. 21. juunil 1804 tunnistati pakanaristid Prantsusmaal legaat Caprara jurisdiktsiooni alluvusse.

[redigeeri] Presentatsiooni ordu

1800 tunnustas ta Nano Nagle poolt rajatud presentatsiooni nunnaordut (Sisters of The Presentation Of Our Blessed Lady).

[redigeeri] Sakramentiinid

Pius VII tunnustas 1807 sakramentiinide kongregatsiooni.

[redigeeri] Ülemvennaskonnad

Pius VII toetas 27. veebruaril 1807 Gaspare del Buffalo vennaskonna (Congregatio Missionariorum Pretiosissimi Sanguinis Domini Nostri Iesu Christi, CPPS) rajamist, mille ta muutis 15. augustil 1815 ülemvennaskonnaks.

Pius VII kinkis 2. oktoobril 1818 privileegid Neitsi Maarja ülemvennaskonnale (Archiconfraternitas Beata Virgine Maria Dolorosæ sub invocatione Animarum purgatorii).

[redigeeri] Teoloogilised vaidlused

Pius VII mõistis 14. juulil 1804 triteismis süüdistatuna hukka Trieri kanooniku Oembsi teose 'Opuscula de Deo Uno et Trino'.

Ta vabastas 1805 Scipione de’ Ricci ekskommunikatsioonist, mille oli kehtestanud Pius VI Pistoia sinodi pärast.

[redigeeri] Entsüklikad

1. 'De salute' 18. juuli 1821
2. 'Diu satis' 15. mai 1800 (tagasipöördumisest evangeelsete tõdede juurde)
3. 'Il trionfo' 18. mai 1814

[redigeeri] Liturgilised otsused

Pius VII rõhutas Neitsi Maarja austamist. Ta sätestas 1805 Neitsi Maarja südame austamise, tunnustas 13. mail 1814 Anconas asuva Neitsi Maarja pildi asupaika palverännakukohana (Regina Sanctorum Omnium) ja 10. mail 1815 Savonas asuva Neitsi Maarja kuju asupaika palverännakukohana. Ta sätestas 24. mail 1814 Neitsi Maarja auks peetava kirikupüha (Auxilium Christianorum - kristlaste abistaja) ja kehtestas 18. septembril 1814 Neitsi Maarja kurvastamiste mälestamiseks kirikupüha.

7. märtsil 1801, 20. märtsil 1802, 13. novembril 1802, 12. juulil 1803, 15. juulil 1803, 7. juulil 1815 ja 26. septembril 1817 lubas ta mitmeid indulgentse Jeesuse Pühima Südame austajatele.

Pius VII mõistis 3. septembril 1816 Mogiljovi piiskopile saadetud kirjas hukka protestantlikud piibliseltsid ja emakeelse piiblilugemise.

2. septembril 1817 lubas ta indulgentse neile, kes läbivad palvetades Roomas asuvad Scala Sancta trepid.

Ta kohustas aastast 1821 kasutama missa läbiviimisel liturgilist raamatut Memoriale Rituum.

4. juulil 1823 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Decet romanos' sätestas ta piiskoppide liturgilise riietuse üksikasjad (pontifikaal).

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

• 22. märts 1803 Hollandis Breda apostellik vikariaat
• 28. mai 1803 Peruus Maynase piiskopkond
• 24. november 1803 Kuubas Santiago de Cuba peapiiskopkond
• 27. november 1803 Venezuelas Caracase peapiiskopkond
• 9. märts 1804 Itaalias Bisarcio piiskopkond
• 9. august 1804 Ungaris Egeri peapiiskopkond
• 10. august 1804 Slovakkias Košice peapiiskopkond
• 31. august 1804 Kolumbias Antioquia piiskopkond
• 22. september 1805 Poolas Lublini piiskopkond
• 20. detsembril 1805 ühendas Itaalias Civita Castellana e Orte ja Gallese piiskopkonnad
• 28. märts 1806 Argentiinas Salta piiskopkond
• 25. september 1806 Itaalias Livorno piiskopkond
• 22. veebruar 1807 Ukrainas Lvivi ülemeparhia, mis 26. septembril 1808 sai peapiiskopkonnaks.
• 8. aprill 1808 USAs Baltimore peapiiskopkond, Bostoni, New Yorki, Philadelphia ja Bardstowni piiskopkond.
• 1816 Gibraltari apostellik vikariaat
• 12. september 1816 Itaalias Caltagirone piiskopkond
• 1817 Beiruti eparhia
• 8. veebruar 1817 Itaalias Treia piiskopkond
• 17. märts 1817 Itaalias Nicosia piiskopkond
• 3. juuli 1817 Itaalias Piazza Armerina piiskopkond
• 4. juuli 1817 Kanadas Nova Scotia apostellik vikariaat
• 10. juuli 1817 Prantsusmaal Chambery peapiiskopkond, Arles peapiiskopkond ja Auxerre piiskopkond
• 17. juuli 1817 Itaalias Vercelli peapiiskopkond, Aosta, Cuneo ja Novara piiskopkonnad
• 27. juuli 1817 Prantsusmaal Moulinsi piiskopkond
• 22. november 1817 Suriname apostellik vikariaat
• 23. veebruar 1818 Trinidadi apostellik vikariaat
• 18. märts 1818 Türgis Izmiri piiskopkond
• 1. aprill 1818 Itaalias Bressanone piiskopkond
• 1. aprill 1818 Saksamaal Bambergi peapiiskopkond, Müncheni ja Freisingi peapiiskopkond, Augsburgi piiskopkond
• 1. mai 1818 ühendas Itaalias Belluno ja Feltre piiskopkonnad, rajati Udine piiskopkond
• 2. mai 1818 Šveitsis Churi ja Baseli piiskopkonnad
• 13. juuni 1818 Saint Pierre apostellik prefektuur
• 18. juuni 1818 Hea Lootuse neeme apostellik prefektuur
• 27. juunil 1818 ühendati mitmed piiskopkonnad Itaalias (Bitonto, Ruvo, Bisignano, San Marco, Manfredonia, Tropea, Cava, Sarno, Potenza, Marsica Nuovo, Campagna, Conza, Salerno, Acerno, Aquino, Pontecorvo, Sora, Sulmona, Valva, Calvi, Teano, Trani, Bisceglie, Gravina, Montepeloso)
• 30. juuni 1818 Poolas Varssavi peapiiskopkond ja Podlachia (Siedlce) piiskopkond
• 22. september 1818 Slovakkias Prešovi eparhia
• 1819 Antillidel Lääne-India apostellik prefektuur
• 12. jaanuar 1819 Kanadas Quebeci peapiiskopkond
• 1. veebruar 1819 Hispaanias Tenerife piiskopkond
• 1820 Indias Bombay apostellik vikariaat ja Tiibeti apostellik vikariaat
• 11. juuli 1820 USAs Charlestoni ja Richmondi piiskopkonnad
• 25. novembril 1820 ühendas Itaalis Savona, Noli, Brugnato ja Luni piiskopkonnad
• 15. jaanuar 1821 Itaalias Spoleto peapiiskopkond
• 30. jaanuaril 1821 ühenda Šveitsis Lausanne ja Genfi piiskopkonnad
• 14. mai 1821 Itaalias Brindisi piiskopkond
• 19. juuni 1821 USAs Cincinnati piiskopkond
• 16. august 1821 Saksamaal Freiburgi peapiiskopkond, Limburgi, Rottenburgi, Osnabrücki, ja Paderborni piiskopkonnad ning Poolas Wrocławi piiskopkond.
• 15. veebruar 1822 Prantsusmaal Annecy piiskopkond
• 18. veebruar 1822 Itaalias Massa Carrara piiskopkond
• 13. august 1822 USAs Mississippi ja Alabama apostellik vikariaat
• 6. oktoobril 1822 reorganiseeris Prantsusmaal mitmed piiskopkonnad

[redigeeri] Kanoniseerimised

Pius VII kuulutas pühakuks 6 isikut.

1. Angela Merici 24. mai 1807
2. Benedetto Manassari 24. mai 1807
3. Berardo dei Marsi 10. mai 1802
4. Colette Boylet 24. mai 1807
5. Francesco Caracciolo 24. mai 1807
6. Giaginta Mariscotti 24. mai 1807

Pius VII kuulutas õndsaks 82 isikut.

1. Alfonso Liguori 15. september 1816
2. Andrea Dotti 29. november 1806
3. Andrea Grego 26. november 1820
4. Antonio della Chiesa 15. mai 1819
5. Antonio Patrizi 1. märts 1804
6. Bonaventura Buonaccorsi 23. aprill 1822
7. Catarina Mattei 9. aprill 1808
8. Constantius Fabrianost 22. september 1821
9. Crispinus Viterbost 7. september 1806
10. Elisabetta Picenardi 10. november 1804
11. Filippa Mareri 30. aprill 1806
12. Francesco di Girolamo 11. mai 1806
13. Francisco de Posadas 20. september 1818
14. Giovanna Pagnost 15. aprill 1823
15. Giovanni di Penna 20. detsember 1806
16. Giovanni Vespignano 1. oktoober 1800
17. Girolamo Gherarducci 4. juuli 1804
18. Giulia della Rena 18. mai 1819
19. Giuseppe Maria Tomasi 27. september 1803
20. Jacopo di Voragine 11. mai 1816
21. Jakob Almuseandja 17. mai 1806
22. José Oriol 21. september 1806
23. Juan Garcia Gijón 26. september 1819
24. Konrad Offidast 21. aprill 1817
25. Laurentius Portugalist 26. september 1820
26. Maria Bartolomea Bagnesi 11. juuli 1804
27. Nevolo Faenzast 4. juuli 1817
28. Peregrinus Faleronest 31. juuli 1821
29. Pietro Cappucci 11. mai 1816
30. Pietro Tecalano 18. august 1802
31. Rainiero Mariani 18. detsember 1802
32. Sadok ja tema 48 kaaslast (Sandomierzi märtrid) 18. oktoober 1807
33. Simone Ballachi 14. märts 1820
34. Ubaldo Adimari 3. aprill 1821
35. Veronica Giuliani 17. juuni 1804

[redigeeri] Pius VII kultuuriloos

Pius VII kehtestas 1808 paavsti lipuvärvidena praegu Vatikani lipuvärvideks olevad kollase ja valge.

Pius VII oli Antonio Canova patroon, kes rajas 1807 paavsti auks büsti. Ta oli Bertel Thorwaldseni, Joseph Führichi, Johann Friedrich Overbecki, Franz Pforri, Friedrich Wilhelm Schadowi, Peter Corneliuse ja teoloog Alfonso Muzzarelli patroon. Arst ja matemaatik Paolo Ruffini pühendas paavstile oma uurimistöö 'Dell' immortalità dell' anima'.

Pärast Prantsusmaa okupatsiooni lõppu taastas Pius VII kolleegiumide tegevuse ja taasavas 1807 Perugia ülikooli (Collegio Pio). Ta lasi Vatikani rajada Braccio Nuovo, koondas rajatava Egiptuse muuseumi jaoks vajaliku kollektsiooni, rajas 1804 Rooma ülikooli loodusmuuseumi. Ta komplekteeris Vatikanis hoitavat ladinakeelsete papüüruste kogu ja alustas kristluse-eelsete freskode kollektsioneerimist. Vahetult enne paavsti surma hävis 16. augustil 1823 Roomas asuv San Paolo fuori le Mura basiilika tulekahju tagajärjel.

Pius VII toetas Ostias tehtavaid arheoloogilisi väljakaevamisi.

Tuntumad portreed temast on teinud Jacques-Louis David ja Thomas Lawrence.

[redigeeri] Onupojapoliitika

Pius VII ei edutanud oma sugulasi kõrgetele kohtadele kirikuametites, kuid tema vennapoeg Scipione Maria Ignazio Chiaramonti abiellus 5. aprillil 1807 Teresa Barberini Colonna di Sciarraga, kelle suguvõsast pärinesid paavstid Martinus V ja Urbanus VIII.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Pius VII pühitses 99 kardinali 19 konsistooriumil. Seni polnud ükski paavst pühitsenud nii palju kardinale. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Leo XII ja Pius VIII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 10 prantslast, 7 hispaanlast, 5 austerlast, 2 portugallast ja 1 inglane. Pius VII oli ka viimane paavst, kes pühitses kardinaliks alla 30 aastase isiku, kui 20. oktoobril 1800 sai kardinaliks 23- aastane Hispaania prints Luis Maria de Borbón y Vallabriga.

Pius VII rajas 23. detsembril 1801 Santa Maria della Vittoria titulaarkiriku. Enne visiiti Prantsusmaale andis ta 30. oktoobril 1804 korraldused paavsti valimisteks juhul kui temaga peaks Prantsusmaal midagi juhtuma, kuid neid korraldusi ei läinud kunagi vaja, sest paavst jõudis Prantsusmaalt tagasi. 6. veebruaril 1807 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Quae potissumum' ja 6. juulil 1809 avaldatud deklaratsioonis sätestas ta konklaavi korra, juhul kui ta peaks surema vangistuses, kuid neid korraldusi polnud vaja kunagi täita.

[redigeeri] Surm

Pius VII kukkus 6. juulil 1823 oma eluruumis, saades puusaluumurru, mistõttu pidi ta jääma voodisse. Ta suri 20. augusti hommikul Roomas ja maeti 25. augustil 1823 Rooma Peetri kirikusse. Pius VII viimased sõnad olevat olnud Savona, Fontaineblau.

[redigeeri] Välislink

• Pius VII entsüklikad (itaalia keeles)

Eelnev: Pius VI

Rooma paavst 1800-1823

Järgnev: Leo XII