Benedictus XVI

Allikas: Vikipeedia

Benedictus XVI

Ilmiklik nimi	Joseph Alois Ratzinger
Valitsemisaja algus	19. aprill 2005

Eelkäija	Johannes Paulus II

Sünnikuupäev	16. aprill 1927
Sünnikoht	Marktl am Inn

Benedictus XVI, Joseph Alois Ratzinger, (sündinud 16. aprillil 1927) on paavst alates 19. aprillist 2005. Ta on 265. paavst ja tuntum katoliiklik teoloog kaasajal.

Joseph Alois Ratzinger sündis vaiksel laupäeval 16. aprillil 1927 kohaliku aja järgi kella 4:30 paiku varahommikul Saksamaal Baieris Inni äärses Marktlis (Marktl am Inn) praegusel aadressil Marktplatz 11 (varem Schulstrasse 11) politseinik Joseph Ratzingeri (1877—1959) ja koka Maria Peintneri (1884—1963) 3 lapselises peres noorimana ning ristiti samal päeval kella 8:30 paiku kohalikus Püha Oswaldi kirikus vikaar Josef Stangli poolt. Tal on vend Georg Ratzinger ja õde Maria Ratzinger. Tulevase paavsti vanaonu Georg Ratzinger oli preester ja Riigipäeva liige.

Isa kriitilise suhtumise tõttu natsionaalsotsialistlikusse parteisse pidi perekond 11. juulil 1929 kolima Tittmoningisse, mida 1932 külastas kardinal Michael von Faulhauber ja samal aastal kolisid nad sealt Inni äärsesse Auschausse (Auschau am Inn). 1937 kolisid Ratzingerid Traunsteini linna lähedal asuvasse Hufschlagi külla, kus isa läks samal aastal teenistusest erru. 9. juunil 1937 konfirmeeriti tulevane paavst kardinal Faulhaberi poolt.

1941 pidi Joseph Ratzinger liituma Hitlerjugendiga. Samal ajal hukkasid natsid ühe tema Downi sündroomiga sugulase. 1943 teenis Ratzinger õhutõrje abiväes Müncheni lähedal Ludwigsfeldis asuvate BMW tehaste kaitsetöödel, sealt saadeti ta hiljem Unterföhringisse ja Innsbrucki, kust nende abiüksus saadeti edasi Gilchingisse. Gilchingis teenis Ratzinger hävituslennukite baasis sidetöödel. 10. septembrist 20. novembrini 1944 püstitas Ratzinger Ungari piiri ääres tankitõkkeid. Detsembris 1944 mobiliseeriti ta armeesse ja saadeti esmalt õppustele Traunsteini. Terviseprobleemide tõttu ei osalenud Ratzinger õppustel, teda ei saadetud ka rindele, vaid ta teenis mitmetes toimkondades. Aprillis või mais 1945 põgenes Ratzinger väeosast ja saabus koju, kust ta taheti taas armeesse mobiliseerida. Pärast Saksamaa okupeerimist vangistati ta liitlasvägede poolt ja ta viibis USA hallatavas sõjavangide laagris Ulmi lähedal, kust vabanes 19. juunil 1945. 120 kilomeetrise kodutee läbis Ratzinger hääletades.

Joseph Ratzinger asus 1945 õppima Freisingi vaimulikus seminaris. Ta sai 28. oktoobril 1950 alamdiakoniks, 29. oktoobril 1950 diakoniks ja ordineeriti 29. juunil 1951 preestriks kardinal Faulhaberi poolt Freisingi toomkirikus. Ratzinger asus 1947 õppima Müncheni vaimulikus seminaris ja seejärel Müncheni ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat. Ta oli mõjutatud Gertrud von le Forti, Ernst Wiecherti, Fjodor Dostojevski, Elisabeth Langgässeri, Theodor Steinbücheli, Martin Heideggeri ja Karl Jaspersi töödest. 11. juulil 1953 sai ta teoloogiadoktoriks väitekirjaga „Volk und Haus Gottes in Augustins Lehre von der Kirche.” 21. veebruaril 1957 sai ta Müncheni ülikooli professoriks väitekirjaga „Die Geschichtstheologie des heiligen Bonaventura.” 1962 – 1965 osales Ratzinger II Vatikani oikumeenilisel kirikukogul kardinal Joseph Fringsi nõunikuna. 1972 asutas ta koos Hans Urs von Balthasari ja Henri de Lubaciga teoloogiaajakirja “Communio”. Joseph Ratzinger oli kardinal 28 aastat, enne teda oli selles ametis paavstidest viimati veel kauem Benedictus XIII.

Kardinal Ratzinger oli üks Johannes Paulus II lähemaid kaastöölisi ning mõjukamaid isikuid Vatikanis. Ta osales 30. septembrist 29. oktoobrini 1977, 26. septembrist 25. oktoobrini 1980, 29. septembrist 28. oktoobrini 1983, 1. oktoobrist 30. oktoobrini 1987, 30. septembrist 28. oktoobrini 1990, 2. oktoobrist 29. oktoobrini 1994 ja 30. septembrist 27. oktoobrini 2001 maailma piiskoppide sinodil. Ta osales 24. novembrist 8. detsembrini 1985 erakorralisel maailma piiskoppide sinodil, 28. novembrist 14. detsembrini 1991 Euroopa piiskoppide assambleel, 10. aprillist 8. maini 1994 Aafrika piiskoppide assambleel, 16. novembrist 12. detsembrini 1997 Ameerika piiskoppide assambleel, 29. aprillist 14. maini 1998 Aasia piiskoppide assambleel, 22. novembrist 12. detsembrini 1998 Okeaania piiskoppide assambleel ja 1. oktoobrist 23. oktoobrini 1999 Euroopa piiskoppide assambleel. Kardinal Ratzinger osales 16. septembrist 24. septembrini 1978 Ecuadoris peetud III Neitsi Maarja kongressil. Tema soovitusel avaldati 26. juunil 2000 Fatima kolmas saladus. 3. jaanuaril 1999 oli kardinal Ratzinger paavsti saadik Paderbornis ja 6. oktoobril 2002 Regensburgis. 11. mail 2003 oli ta legaat Poolas, kus tähistati 750 aasta möödumist püha Stanisławi kanoniseerimisest. 27. märtsil 2004 oli Ratzinger paavsti esindaja Viinis kardinal Franz Königi matustel. Pärast Johannes Paulus II surma juhtis Ratzinger oma eelkäija reekviemimissat. Kardinal Ratzinger osales 3 konklaavil 1978 – 2005. Viimane paavst, kes kardinalina osales 3 konklaavil, oli Clemens XII.

Benedictus XVI räägib mitut keelt: saksa, itaalia, inglise, prantsuse, portugali ja ladina keelt. Ta mängib klaverit ning tema lemmikheliloojad on Mozart ja Beethoven. Kui ta 30. aprillil 2005 kolis Vatikani, lasi ta sinna tuua klaveri. Tema lemmikloomad on kassid. Benedictus XVI on esimene paavst, kes kasutab iPodi. 28. juunil 2006 kingiti talle kasutamiseks Volvo XC90.

[redigeeri] Ametid

1951 – 1952 München-Moosachi koguduse abipreester ja München-Bogenhauseni koguduse kaplan
1952 – 1959 Freisingi ülikooli dogmaatika ja fundamentaalteoloogia dotsent
1959 – 1963 Bonni ülikooli teoloogiaprofessor
1963 – 1966 Münsteri ülikooli teoloogiaprofessor
1966 – 1969 Tübingeni ülikooli teoloogiaprofessor
1969 – 1977 Regensburgi ülikooli teoloogiaprofessor, ülikooli asepresident ja rahvusvahelise teoloogiakomisjoni liige
24. märts 1977 – 15. veebruar 1982 Müncheni ja Freisingi peapiiskop (pühitseti piiskopiks 28. mail 1977 Würzburgi piiskopi Josef Stangli poolt)
27. juuni 1977 – 5. aprill 1993 Santa Maria Consolatrice al Tiburtino kardinalpreester
1980 – 1994 piiskoppide sinodi üldsekretariaadi liige
25. november 1981 – 2. aprill 2005 usudoktriini kongregatsiooni prefekt, paavstliku piiblikomisjoni ja rahvusvahelise paavstliku teoloogiakomisjoni president
1986 – 1992 katekismust redigeeriva paavstliku komisjoni esimees
5. aprill 1993 – 19. aprill 2005 Velletri-Segni kardinalpiiskop
9. november 1998 – 30. november 2002 kardinalide kolleegiumi asedekaan
30. november 2002 – 19. aprill 2005 Ostia kardinalpiiskop ja kardinalide kolleegiumi dekaan.

[redigeeri] 2005. aasta konklaav

Paavst Benedictus XVI vapp

Benedictus XVI valiti paavstiks Leo IX mälestuspäeval 19. aprillil 2005 ja pühitseti ametisse 24. aprillil. Ta võttis nime Benedictus XV järgi. Ta oli 6 (või 7) sakslane, kes valiti paavstiks, enne teda valiti viimase sakslasena paavstiks Victor II (või Stephanus IX). Benedictus XVI sai paavstiks 78 aastaselt, viimati sai veel vanemalt paavstiks Clemens XII, kes valiti 1730. Ta on vanim sakslane ja vanim Benedictuse nimeline paavst, kes nii kõrges vanuses sai paavstiks. Enne Benedictust sai viimati kardinalpiiskopina paavstiks Pius VIII ja kardinalide kolleegiumi dekaanina Paulus IV. Benedictus XVI oli kolmas ja viimane Paulus VI pühitsetud kardinal, kes sai paavstiks.

18. aprillist 19. aprillini 2005 toimunud konklaavil osalesid 115 kardinali 52 riigist. Esimene hääletusvoor toimus 18. aprillil, mille järel anti umbes kell 20:05 (Eesti aja järgi 21:05) musta suitsuga teada vooru läbikukkumisest. 19. aprillil kell 7:30 hommikul toimus missa ja seejärel peeti 2 vooru, kuid kella 11:50 paiku anti musta suitsuga teada, et voorud lõppesid tulemusteta. Samal päeval toimus neljas hääletusvoor ja kell 17:50 ilmus Sixtuse kabeli korstnast hallikasvalge suits, mille järel hakkasid Püha Peetruse basiilika kellad lööma.

See oli suurima osavõtjate arvuga konklaav ajaloos. Kaks kardinali, Ratzinger ja William Wakefield Baum, olid pühitsetud Paulus VI poolt, ülejäänud Johannes Paulus II poolt. Hääleõigust omanud kardinalid Adolfo Antonio Suárez Rivera ja kardinal Jaime Lachica Sin ei saanud tervislikel põhjustel konklaavil osaleda. Konklaavil osales Euroopast 58 kardinali 19 riigist, Ameerikast 34 kardinali 14 riigist, Aafrikast 11 kardinali 10 riigist, Aasiast 10 kardinali 7 riigist, Okeaaniast 2 kardinali 2 riigist. Erinevate religioossete institutsioonide liikmeid oli 22.

[redigeeri] Välispoliitilised suhted

[redigeeri] Bütsantsi keisri tsitaadi tõlgendamine

Teisipäeval 12. septembril 2006 viibides oma teisel visiidil Saksamaal pidas Benedictus XVI kella 17:00 paiku kohaliku aja järgi Regensburgi ülikooli Aula Magnas saksa keeles loengu teemal „Usk, mõtlemine, ülikooli mälu ja mõtisklused,” mille sisuks oli selgitada usu ja vägivalla ühtsustamise sobimatust. Paavst tsiteeris muuhulgas Bütsantsi keisrit Manuel II Palaiologost, mille tõlgendamisest tekkinud väited tekitasid islamiriikides nördimust. Selle tagajärjel puhkenud diplomaatilise kriisi tõttu kutsusid Egiptus, Iraak, Kuveit ja Maroko oma suursaadikud Vatikanist tagasi.

Konteksti mõistmiseks lõik paavsti kõnest koos tsitaadiga: Ohne sich auf Einzelheiten wie die unterschiedliche Behandlung von „Schriftbesitzern“ und „Ungläubigen“ einzulassen, wendet er sich in erstaunlich schroffer, uns überraschend schroffer Form ganz einfach mit der zentralen Frage nach dem Verhältnis von Religion und Gewalt überhaupt an seinen Gesprächspartner. Er sagt: „Zeig mir doch, was Mohammed Neues gebracht hat, und da wirst du nur Schlechtes und Inhumanes finden wie dies, daß er vorgeschrieben hat, den Glauben, den er predigte, durch das Schwert zu verbreiten“. Der Kaiser begründet, nachdem er so zugeschlagen hat, dann eingehend, warum Glaubensverbreitung durch Gewalt widersinnig ist. Sie steht im Widerspruch zum Wesen Gottes und zum Wesen der Seele. „Gott hat kein Gefallen am Blut”, sagt er, „und nicht vernunftgemäß, nicht „σὺν λόγω” zu handeln, ist dem Wesen Gottes zuwider.

[Ilma üksikasjadesse laskumata adresseerib ta [keiser] oma vestluspartnerile jahmatavalt järsult, meile üllatavalt järsus vormis, kui erinevat käsitlust neist, keda peetakse raamaturahvasteks ja uskmatuteks, milles on keskne küsimus religiooni ja vägivalla suhetest üldiselt. Ta ütleb: „Näita mulle siis, mida uut on Muhammad toonud ja sa võid seal ainult kurjust ja ebainimlikkust kui sellist leida, nagu ta on ette kirjutanud ja jutlustanud, levitada usku mõõgaga.” Olles end jõuliselt väljendanud, kavatseb keiser selgitada üksikasjalikult põhjust, miks usu levitamine vägivaldselt on midagi mõtlematut. See [vägivald] on Jumala ja hinge olemuses vastuvõetamatu. Ta ütleb: „Jumal ei rahuldu verisest ja mõtlematust teost, see on vastu Jumala tahtele.”]

Indoneesia ja Pakistani valitsuste ning usujuhtide väitel kahjustasid paavsti sõnad islami kohta religioonide harmooniat. Islamiliidrid nõudsid paavstilt sõnavõtu eest vabandust. Pakistani parlamendi alamkoda võttis vastu paavsti sõnu tauniva resolutsiooni. Indoneesia Modžaheedinõukogu pressiesindaja Fauzan Al-Anshori arvates on paavst islamist ja džihaadist valesti aru saanud ning ärgitas teda dialoogile.

Vatikani avaldused olid esialgu vaoshoitumad, kuna 15. septembril vahetusid riigisekretär ja välisminister. Vatikani esimeses avalduses rõhutati, et paavst ei tahtnud islamit solvata ega kavatsenud põhjendada püha sõda või võitluse olemust ega muhameedlaste arusaama sellest, samuti polnud kavas riivata muhameedlaste tundeid. Paavst austab islamit, kuid ei tunnusta vägivalda propageerivat usku.

Islamiriikides peeti 15. septembril pärast palvusi meeleavaldusi ning poliitikud ja vaimulikud taunisid paavsti avaldust. Islamikonverentsi Organisatsiooni esimees Malaisia peaminister Abdullah Ahmad Badawi väitis, et paavst peab vabandama. Kairo Al-Azhari ülikooli juhataja šeik Muhammad Syyed Tantawi ütles 16. septembril, et paavsti kommentaarid on islami eiramine ning paavst omistab islamile asju, millega sellel pole midagi ühist. Taliban kinnitas, et paavsti avaldus näitab kristliku Lääne sõda muhameedlaste vastu. Egiptuse Moslemivennaskond teatas, et paavsti avaldus oli suurem solvang kui prohvet Muhammadit kujutanud karikatuurid jaanuaris.

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kaitses 16. septembril paavsti süüdistuste eest väites, et paavst oli hoopis kutsunud dialoogile erinevate religioonide vahel. Kantsleri sõnul rõhutas Benedictus XVI seda, et igasugune vägivald, mis pannakse toime usu nimel, tuleb hukka mõista. 18. septembril kinnitas ka Euroopa Komisjon, et paavsti sõnu ei tohiks kontekstist välja rebida.

16. septembril 2006 teatas oma esimesel tööpäeval riigisekretär Tarcisio Bertone, et paavstil on väga kahju, et muhameedlased pidasid tema märkusi islami kohta solvavaks. Bertone kinnitas, et paavstil polnud mingit kavatsust esitada keisri arvamusi islami kohta enda vaadetena. Järgmisel päeval rõhutas Bertone, et sügiseks kavandatud Türgi visiiti pole põhjust ära jätta. Samal ajal tõhustas Vatikan turvameetmeid, kuna paavsti ähvardati.

Pühapäeval 17. septembril peetud jutluses avaldas Benedictus XVI sügavat kahetsust juhtunu pärast. Ajaleht „Tehran Times” nimetas paavsti avaldust kodeeritud sõnadeks ristisõja alustamiseks. Moslemivennaskond teatas esmalt, et paavsti kahetsusavaldus on piisav, kuid hiljem nõuti paavstilt selgesõnalisemat vabandust. Ka Iraan nõudis selgemat vabandust. Samal päeval tapeti Somaalias Muqdisho lastehaigla juures Itaalia nunn Leonella Sgorbati ja tema ihukaitsja, mida seostati muhameedlaste vihaga paavsti avalduse vastu.

18. septembril teatas Al-Qaida juhitav Iraagi äärmusrühmitus Mudžaheedi Šuura Nõukogu sõjast "ristikummardajate" vastu. Kristlaste vastase sõjaga ähvardas ka äärmusrühmitus Ansar al-Sunnah. 20. septembril peetud Angeluses selgitas paavst, et Saksamaal kasutatud tsitaat ei peegelda tema seisukohti ja seda mõisteti valesti, selgitades et usk ja vägivald ei sobi kokku. Ta lootis enesekriitilist dialoogi erinevate uskude vahel.

25. septembril kohtus Benedictus XVI Vatikanis 21 islamiriigi suursaadikuga ja Araabia Liiga esindajaga, kuid Islami Konverentsi Organisatsiooni välisministrid ei rahuldunud paavsti kahetsusega ja nõudsid vabandust.

[redigeeri] Suhted Hiinaga

20. aprillil 2005 teatas üks Hiina välisministeeriumi ametnik, et Hiina ja Vatikani suhete parandamiseks peaks paavst hoiduma sekkumast Hiina siseasjadesse. Benedictus XVI on olnud seisukohal, et Hiina peab tagama oma kodanikele usuvabaduse.

5. mail 2006 ekskommunikeeris Benedictus XVI 2 Hiina piiskoppi, kes määrati ametisse paavstiga kooskõlastamata. Järgnevalt määras Hiina Mindongi piiskopiks uue isiku, kuid ei kooskõlastanud tema määramist paavstiga.

25. juunist 1. juulini 2006 viibisid Pekingis peapiiskop Claudio Maria Celli ja piiskop Gianfranco Rota Graziosi. See oli Vatikani esimene ametlik delegatsioon Hiinas.

2. detsembril 2006 avaldas paavst muret, et Hiinas ordineeriti piiskop Wang Renlei ilma paavsti tunnustuseta.

[redigeeri] Suhted Venemaaga

21. juunil 2005 saatis Benedictus XVI Moskvasse kardinal Walter Kasperi ja 25. oktoobril 2005 Vatikani välisministri peapiiskop Giovanni Lajolo, kes väitis, et Vatikani ja Venemaa suhete paranemine võib teostuda.

11. jaanuaril 2006 kohtus Benedictus XVI 30 Beslani pantvangidraamast pääsenud lapsega.

6. oktoobril 2006 saatis Benedictus XVI kardinal Cormac Murphy-O'Connori Venemaale, kus ta kohtus patriarh Aleksius II-ga.

13. märtsil 2007 kohtus paavst Vatikanis Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.

[redigeeri] Reageeringud rahvusvahelistele sündmustele

1. mail 2005 kutsus Benedictus XVI oma läkituses (Angelus) saavutama rahu Togos.
5. juunil 2005 kutsus ta vabastama Afganistanis pantvangistatud Itaalia kodanikku Clementina Cantonit ja saavutama rahu Boliivias.
3. juulil 2005 tunnustas ta Aafrika probleemide käsitlemist G8 tippkohtumisel, tuues prioriteedina esile vaesuse väljatõrjumise Aafrikas ja arengu edendamise.
10. juulil 2005 mõistis Benedictus XVI hukka 7. juulil Londonis toimunud terrorirünnakud ja 24. juulil 2005 avaldas ta kaastunnet terrori läbi kannatanutele Egiptuses, Türgis, Iraagis ja Suurbritannias, kuid järgmisel päeval kutsus Iisraeli välisministeerium välja Vatikani suursaadiku, nõudes temalt selgitust Vatikani suhtumise kohta 12. juulil 2005 Lõuna-Iisraelis toimunud rünnakusse, kuna paavst ei maininud oma läkituses selles rünnakus kannatanuid.
15.augustil 2005 avaldas ta kaastunnet Küprosel toimunud lennuõnnetuse hukkunute omastele.
25. augustil 2005 võttis ta Castel Gandolfos vastu Iraagi välisministri Hoshiyar Zebari, kes arutas paavstiga olukorda Iraagis. Benedictus XVI rõhutas, et Iraagi tuleviku üle peavad saama oma sõna öelda kõik ühiskonna- ja usurühmad.
1. septembril 2005 tunnustas Benedictus XVI Louisiana ja Mississippi rannikualasid laastanud orkaan Katrina tagajärgi likvideerivate päästetöötajate tegevust ja tundis muret 31. augustil Iraagis paanika tõttu puhkenud ohvriterohke rüselemise pärast. Orkaani ohvreid mälestas ta ka 25. septembril 2005.
11. septembril 2005 kutsus ta ÜROs toimunud riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumise puhul leidma harmooniat ja solidaarsust.
9. oktoobril 2005 avaldas ta kaastunnet Lõuna-Aasias toimunud maavärinas hukkunute omastele ja 30.oktoobril pühendas ta neile eriläkituse.
22. jaanuaril 2006 pühendas ta eriläkituse Aafrika jaoks, kutsudes selles üles saavutama rahu Côte d'Ivoires.
19. veebruaril 2006 avaldas ta kaastunnet Filipiinide maalihkes hukkunute omastele.
26. veebruaril 2006 mõistis ta hukka šiiidide mošee ründamise Iraagis.
5. märtsil 2006 süüdistas Itaalia opositsioon Vatikani Itaalia poliitikasse sekkumises, kuna Benedictus XVI andis üldvalimiste eel eraaudientsi peaminister Silvio Berlusconile.
7. märtsil 2006 kutsus Benedictus XVI üles vabastama Põhja-Itaalias röövitud epilepsiahaiget Tommaso Onofrit. Ta saatis 9. aprillil 2006 omapoolse kaastundeavalduse poisi omastele.
15. aprill 2006 avaldas Benedictus XVI ülestõusmispühade läkituses "Urbi et Orbi" muret Iraani tuumaprogrammi pärast ja kutsus saavutama rahu Pühal Maal, Iraagis ja Liibanonis.
23. aprillil 2006 mõistis ta hukka pommiplahvatuse korraldamise Tel Avivis ja tundis kaasa Balkanil üleujutuste läbi kannatanutele.
Ta mälestas 16. mail 2006 Nigeeria gaasiplahvatuses hukkunuid.
18. mail 2006 rõhutas paavst kohtumisel Austraalia uue suursaadiku Anne Blunkettiga, et Austraalia peab vabandama aborigeenidele tehtud ülekohtu pärast. Paavst väitis, et aborigeenide sotsiaalne olukord põhjustab palju valu.
29. juunil 2006 kutsus ta Iisraeli ja Palestiina liidreid üles saavutama rahu.
Alates 2. juulist 2006 tundis ta muret Iraagis ja Lähis-Idas toimuva pärast. Oma arvamust toimuvast avaldas ta 5. augustil 2006 ajakirjanikele antud intervjuus.
8. juulil 2006 külastas ta Valencias toimunud rongikatastroofi piirkonda.
11. augustil 2006 saatis ta legaadina Liibanoni kardinal Roger Etchegaray.
15. augustil 2006 tundis ta kaasa Sri Lanka ja Iraagi elanikele riigis toimuva pärast.
28. septembril 2006 taunis Benedictus XVI kohtumisel kardinal Julio Terrazas Sandovaliga olukorda Boliivias.
7. oktoobril 2006 taunis ta aborigeenide viletsat olukorda ja Austraalia valitsuse ebaõiglast suhtumist aborigeenidesse.
22. oktoobril 2006 tundis ta muret olukorra pärast Iraagis.
23. oktoobril 2006 tunnustas ta Ungari 1956 ülestõusu alguse 50 aastapäeva puhul ungarlaste vaprust.
31. oktoobril 2006 muretses ta kohtumisel peapiiskop Luigi Bonazziga kiriku olukorra pärast Kuubas.
5. novembril 2006 muretses paavst olukorra pärast Gaza sektoris.
13. novembril 2006 teatas paavst, et Põhja-Korea tuumakriis tuleb lahendada läbirääkimiste teel ja rahumeelsete meetoditega.
22. novembril 2006 taunis paavst Liibanoni tööstusministri Pierre Gemayeli tapmist.
10. detsembril 2006 taunis ta vägivalda Lähis-Idas ja Liibanonis ning soovis kriisile rahumeelset lahendust.
25. detsembril 2006 esitatud jõululäkituses kutsus ta üles lahendama maailmas konflikte.
28. jaanuaril 2007 kutsus ta osapooli üles lõpetama vägivalda Liibanonis ja Gazas.
4. veebruaril 2007 avaldatud läkituses tunnustas ta Sri Lanka valitsusametnike tegevust 2004. aasta tsunami tagajärgede likvideerimisel.
15. veebruaril 2007 väljendas ta kohtumisel Lõuna-Korea presidendi Roh Moo-hyuniga muret Põhja-Korea tuumakriisi arenemise pärast ja kutsus tekkinud kriisi rahumeelselt lahendama.
16. veebruaril 2007 kohtus ta aasta varem Liibanonis röövitud Iisraeli sõdurite Ehud Goldwasseri ja Eldad Regevi lähedastega.
18. veebruaril 2007 avaldatud läkituses kutsus ta Guinea vägivalla osapooli dialoogile.
24. märtsil 2007 kritiseeris ta seoses Rooma lepingu koostamise 50 aastapäevaga Euroopa Liitu, mis pole oma avaldustes maininud Euroopa kristlikke juuri.

Kohtumised riigipeade ja valitsusjuhtidega (lisatud veel mõned märkimisväärsemad kohtumised)

19. aprillil 2005 vahetult paavstiks saamise järel õnnitles Benedictust telefoni teel esimese riigipeana Šveitsi president Samuel Schmid.

3. mai 2005 Itaalia president Carlo Azeglio Ciampi (20 min paavsti raamatukogus. Ciampi ja Itaalia välisminister Gianfranco Fini kohtusid ka kardinal Angelo Sodanoga).
9. mai 2005 LAVi president Thabo Mbeki.
23. mai 2005 Bulgaaria president Georgi Pǎrvanov.
23. mai 2005 Makedoonia peaminister Vlado Bučkovski.
17. juuni 2005 Slovakkia president Ivan Gašparovič.
18. juuni 2005 Salvadori president Antonio Saca.
20. juuni 2005 Sambia president Levy Patrick Mwanawasa.
24. juuni 2005 paavst külastas Itaalia presidenti Carlo Azeglio Ciampit. (See oli nende teine kohtumine).
30. juuni 2005 Läti president Vaira Vīķe-Freiberga.
1. juuli 2005 Ungari president Ferenc Mádl.
7. juuli 2005 Iirimaa peaminister Bertie Ahern.
19. august 2005 Saksamaa Liitvabariigi president Horst Köhler (Bonn).
20. august 2005 Saksamaa Liitvabariigi liidukantsler Gerhard Schröder ja teised riigi poliitikud (Köln).
25. august 2005 Iraagi välisminister Hoshiyar Zebari.( Castel Gandolfo)
5. september 2005 Hispaania kuningas Juan Carlos I (Castel Gandolfo).
9. september 2005 Iirimaa president Mary McAleese.
9. september 2005 Serbia-Montenegro president Svetozar Marović (Castel Gandolfo).
12. september 2005 Jordaania kuningas ‘Abdullāh II.
22. september 2005 Malawi president Bingu wa Mutharika.
29. september 2005 Serbia president Boris Tadić.
1. oktoober 2005 Tansaania president Benjamin William Mkapa.
23. oktoober 2005 Tšiili president Ricardo Lagos.
10. november 2005 Albaania peaminister Sali Berisha.
10. november 2005 Iraagi president Jalāl aţ-Ţalabānī.
14. november 2005 Austria kantsler Wolfgang Schüssel.
14. november 2005 Iraagi kurdide president Massoud Barzani.
17. november 2005 Iisraeli president Moshe Katzav (25 min).
19. november 2005 Itaalia peaminister Silvio Berlusconi.
28. november 2005 Samoa peaminister Tuilaepa Sailele Malielegaoi.
4. detsember 2005 Palestiina president Mahmud Abbas (20 min).
5. detsember 2005 Monaco vürst Albert II.
9. detsember 2005 Ekvatoriaal-Guinea president Teodoro Obiang Nguema Mbasogo.
9. detsember 2005 Poola president Aleksander Kwaśniewski.
16. jaanuar 2006 Montenegro president Filip Vujanović.
26. jaanuar 2006 Poola president Lech Kaczyński.
28. jaanuar 2006 Kreeka president Károlos Papoúlias
9. veebruar 2006 USA presidendi abikaasa Laura Bush.
16. veebruar 2006 Liibanoni peaminister Fuad Siniora.
24. veebruar 2006 Albaania president Alfred Moisiu.
27. veebruar 2006 Kanada kindralkuberner Michaelle Jean.
6. märts 2006 Itaalia peaminister Silvio Berlusconi. (See oli nende teine kohtumine.)
11. märts 2006 San Marino kaptenregendid Claudio Muccioli ja Antonello Bacciocchi.
13. märts 2006 Egiptuse president Hosni Mubarak.
1. aprill 2006 Belgia kuningas Albert II.
6. aprill 2006 Iisraeli poliitik Shimon Peres.
8. aprill 2006 Togo president Faure Gnassingbé.
21. aprill 2006 Itaalia president Carlo Azeglio Ciampi. (See oli nende kolmas kohtumine.)
28. aprill 2006 Briti peaministri Tony Blairi abikaasa Cherie Blair.
5. mai 2006 Euroopa Komisjoni president José Manuel Durão Barroso.
6. mai 2006 Šveitsi president Moritz Leuenberger.
8. mai 2006 Luksemburgi suurhertsog Henri.
11. mai 2006 Venezuela president Hugo Chávez (kohtumine kestis 35 min).
15. mai 2006 Nicaragua president Enrique Bolaños.
18. mai 2006 Poola peaminister Kazimierz Marcinkiewicz.
19. mai2006 Taani kuninganna Margrethe II.
22. mai 2006 Makedoonia president Branko Crvenkovski.
23. mai 2006 Bulgaaria president Sergej Stanišev.
25. mai 2006 Poola president Lech Kaczyński (Varssavi, see oli nende teine kohtumine).
3. juuni 2006 Briti peaminister Tony Blair.
9. juuni 2006 Rahvusvahelise Punase Risti president Juan Manuel Suárez Del Toro Rivero.
16. juuni 2006 Costa Rica president Óscar Arias Sánchez.
17. juunil 2006 ÜRO peaassamblee president ja Rootsi välisminister Jan Eliasson.
26. juuni 2006 Filipiinide president Gloria Macapagal-Arroyo.
28. august 2006 Saksamaa liidukantsler Angela Merkel. (Castel Gandolfo)
9. september 2006 Saksamaa Liitvabariigi president Horst Köhler ja liidukantsler Angela Merkel (München).
28. september 2006 USA endine riigiseketär Henry Kissinger.
5. oktoober 2006 Austria president Heinz Fischer.
12. oktoober 2006 Poola peaminister Jarosław Kaczyński.
13. oktoober 2006 Itaalia peaminister Romano Prodi.
14. oktoober 2006 XIV dalai-laama.
27. oktoober 2006 Ida-Timori peaminister José Ramos Horta.
6. november 2006 Ungari president László Sólyom.
10. november 2006 Küprose president Tássos Papadópoulos.
18. november 2006 Saksamaa Liitvabariigi president Horst Köhler (see oli nende teine kohtumine).
20. november 2006 Itaalia president Giorgio Napolitano.
24. november 2006 Hondurase president Manuel Zelaya.
28. november 2006 Türgi peaminister Recep Tayyip Erdogan, (Ankara).
28. november 2006 Türgi president Ahmet Necdet Sezer, (Ankara).
13. detsember 2006 Iisraeli peaminister Ehud Olmert.
16. detsember 2006 Makedoonia peaminister Nikola Gruevski.
27. detsember 2006 Iraani asepresident Esfandiar Rahim-Moshaee.
17. jaanuar 2007 Horvaatia peaminister Ivo Sanader.
18. jaanuar 2007 Malta peaminister Lawrence Gonzi.
25. jaanuar 2007 Vietnami peaminister Nguyễn Tấn Dũng.
9. veebruar 2007 Jordaania kuninganna Rania.
9. veebruar 2007 Briti poliitik Gordon Brown.
15. veebruar 2007 Lõuna-Korea president Roh Moo-hyun.
13. märts 2007 Venemaa president Vladimir Putin (kohtumine kestis 25 minutit).
23. märts 2007 Iirimaa president Mary McAleese (see oli nende teine kohtumine, kohtumine kestis 35 minutit).

[redigeeri] Pastoraalsed visiidid

Pastoraalsed visiidid väljaspool Itaaliat

Saksamaa (Köln, Bonn) 18.- 21. august 2005
Poola (Varssavi, Krakow, Auschwitz) 25.- 28. mai 2006
Hispaania (Valencia) 8. – 9. juuli 2006
Saksamaa (2 visiit Saksamaale, München, Altötting, Marktl am Inn, Regensburg) 9. – 14. september 2006
Türgi (Ankara, Efesus, Istanbul) 28. november - 1. detsember 2006

Pastoraalsed visiidid Itaalias

Bari, 29. mai 2005
Mentorella, 29. oktoober 2005
Manoppello klooster, Abruzzo 1. september 2006
Verona, 19. oktoober 2006

Pastoraalsed visiidid Roomas

San Paolo fuori le Mura basiilika 25. aprill 2005
Santa Maria Maggiore basiilika 7. mai 2005
Bambino Gesu lastehaigla 30. september 2005
Sacro Cuore katoliiklik ülikool 25. november 2005
Rooma tänavakoristajate assotsiatsioon 5. jaanuar 2006
Dio Padre Misericordioso kirik 26. märts 2006
Madonna del Divino Amore pühamu 1. mai 2006
Gregoriuse ülikool 3. november 2006
Piazza di Spagna 8. detsember 2006
Maria Stella dell'Evangelizzazione kirik 10. detsember 2006
Caritase supiköök Colle Oppios 4. jaanuar 2007
San Paolo fuori le Mura basiilika 25. jaanuar 2007
Seminario Romano Maggiore seminar 17. veebruar 2007
Santa Sabina basiilika 21. veebruar 2007
Casal Del Marmo 18. märts 2007
Santa Felicita e Figli Martiri kirik 25. märts 2007

[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan	Angelo Sodano
Riigisekretär	Angelo Sodano, Tarcisio Bertone
Camerlengo	Eduardo Martinez Somalo
Rooma kardinalvikaar	Camillo Ruini

Kuuria

21. aprillil 2005 kinnitas Benedictus XVI ametisse kuuria ametnikud, tema erasekretäriks on Georg Gänswein.
24. aprillil 2005 määras ta kardinal Francis Arinze Velletri kardinalpiiskopiks.
30. aprillil 2005 määras ta kardinal Angelo Sodano kardinalide kolleegiumi dekaaniks. Asedekaaniks sai kardinal Roger Etchegaray.
13. mail 2005 määras ta William Joseph Levada usudoktriini kongregatsiooni prefektiks.
5. septembril 2005 sai kardinal Theodore Edgar McCarrick paavsti nuntsiuselt USAs kirja, milles paavst soovitas tal jääda Washingtoni peapiiskopi ametisse veel kaheks aastaks, kuid 16. mail 2006 tunnustas Benedictus XVI kardinali loobumist ametist.
1. detsembril 2005 vabastas ta Vatikani proteoloogi ametist kardinal Georges Marie Martin Cottieri, kelle asemele määrati Wojciech Giertych.
10. detsembril 2005 määras paavst Jumalateenistuse kongregatsiooni sekretäriks peapiiskop Albert Malcolm Ranjith Patabendige Doni.
13. märtsil 2006 alustas Benedictus XVI kuuria nelja ametkonna ühendamist ja määras kardinal Paul Poupardi religioonidevahelise dialoogi nõukogu esimeheks.
20. mail 2006 asus evangeliseerimise kongregatsiooni prefekt kardinal Crescenzio Sepe Napoli peapiiskopi ametisse, uueks prefektiks määrati kardinal Ivan Dias.
22. juunil 2006 tunnustas ta kardinal Angelo Sodano loobumist riigisekretäri ametist 15. septembril samal aastal, kelle asemele määrati kardinal Tarcisio Bertone. Samal päeval loobus ametist Vatikani paavstliku komisjoni president kardinal Edmund Szoka, kelle asemele määrati välisminister Giovanni Lajolo. Vatikani uueks välisministriks sai 15. septembril 2006 peapiiskop Dominique Mamberti.
4. juulil 2006 toimus kardinalide 40 üldistung, millel arutati Vatikani probleeme.
31. oktoobril 2006 vabastas ta vaimulikkonna kongregatsiooni prefekti kohalt kardinal Darío Castrillón Hoyosi ja määras tema asemel uueks prefektiks kardinal Cláudio Hummesi.
6. detsembril 2006 määras paavst Varssavi peapiiskopiks Stanisław Wielgusi, kelle tagasiastumispalve ta 7. jaanuaril 2007 rahuldas.

Focolare

3. juuniks 2006 valmistasid Chiara Lubichi rajatud Focolare liikumise liikmed Roomas Santa Cuore Immacolato di Maria kirikut ette paavsti poolt läbi viidavaks nelipühi vigiiliaks, kus osalesid kümnekonna katoliku kirikusse kuuluva liikumise esindajad.

Frantsiskaanid

9. novembril 2005 avaldatud motu proprios De basilicis sätestas Benedictus XVI legaadiks määratud kardinali kohustused frantsiskaanidele kuuluvas Assisi Santa Maria degli Angeli ja San Francesco konventides ja basiilikates. Ta laiendas ühtlasi kohaliku piiskopi jurisdiktsiooni mõlema basiilika üle, põhjendades seda vajadusega kohustada frantsiskaane tegema tihedamat koostööd kohaliku kogudusega, millega ta tühistas Paulus VI poolt Assisi frantsiskaanidele omistatud eristaatuse. Benedictus XVI määras 19. novembril 2005 Assisi-Nocera Umbra – Gualdo – Tadino piiskopiks Domenico Sorrentino. 26. jaanuaril 2006 kohtus Benedictus XVI minoriidi frantsiskaanide ordukindrali José Rodríguez Carballoga. 21. veebruaril 2006 määras Benedictus XVI legaadiks Assisisse kardinal Attilio Nicora.

Jesuiidid

Benedictus XVI kohtus 17. veebruaril 2006 jesuiitide ülemkindrali Peter Hans Kolvenbachiga, kes oli teatanud, et loobub ülemkindrali ametist hiljemalt 2008. aastal. 22. aprillil 2006 peeti Vatikanis missa, millel osales ka Kolvenbach. Benedictus XVI on kuulutanud pühakuks ühe ja kardinaliks samuti ühe jesuiidi. Ta määras Vatikani pressisekretäriks jesuiit Federico Lombardi.

Malta ordu

23. juunil 2006 kohtus Benedictus XVI Malta ordu suurmeistri Andrew Bertiega.

Neokatehumenaalne Tee

12. jaanuaril 2006 lähetas Benedictus XVI Vatikanis 200 neokatehumeenide misjoniperekonda jutlustama maailma eri piirkondadesse. Ta tunnustas neokatehumeenide tegevust misjoneerimisel, kuid ta kohustas Neokatehumenaalse Tee liikumist pidama kinni katoliku kiriku liturgilistest normidest, mis sisalduvad katoliku kiriku poolt tunnustatud liturgilistes raamatutes. Paavsti vastavasisuline avaldus oli ajendatud sellest, et kardinal Francis Arinze saatis 1. detsembril 2005 liikumise rajajatele kirja, milles rõhutati katoliku kirikus kasutatavate liturgiliste normide täitmise vajadust.

Opus Dei

Benedictus XVI saatis 22. septembril 2005 kirja Opus Dei prelaadile piiskop Javier Echevarríale. 10. aprillil 2006 kinkisid Opus Dei üliõpilased paavstile sünnipäevaks klaverikujulise šokolaaditordi.

Püha Johannese vendade kommuun

15. veebruaril 2006 kohtus Benedictus XVI Vatikanis dominikaani preestri Marie-Dominique Philippe’i eestvedamisel korraldatud palverännakul viibinud Püha Johannese vendade kommuuni (La Communauté Saint Jean) liikmetega. Paavst rõhutas kohtumisel, et kommuun õpiks mineviku kogemustest ja oleks hoolikam uute liikmete vastuvõtmisel, vaagides eelnevalt hoolikalt liikmekandidaatide religioosset kutsumust.

Vabastuse ja osaduse vennaskond

26. augustil 2005 kohtus Benedictus XVI Vatikanis Hispaania preestri Julian Carroniga, kes on Vabastuse ja osaduse vennaskonna (la Fraternidad de Comunión y Liberación, Fraternity of Communion and Liberation, C.L.) president. 21. veebruaril 2006 mälestas Benedictus XVI liikumise rajajat preester Luigi Giussanit.

[redigeeri] Entsüklika

Deus caritas est 25. detsember 2005 (avaldati 25. jaanuaril 2006)

[redigeeri] Liturgilised otsused

Benedictus XVI on eelistanud traditsioonilist liturgiarõivastust, nagu mozzetta, tabarro ja camauro, mida II Vatikani oikumeenilise kirikukogu järel pole paavstid tavaliselt kasutatud.

28. juunil 2005 avaldati paavsti heakskiidul katoliku kiriku katekismuse lühikokkuvõte Compendium.

22. augustil 2005 pühitses Tenerife piiskop paavsti loal preestriks abielus oleva David Gliwitzkle.

22. veebruaril 2007 koostatud dokumendis Sacramentum Caritatis käsitles ta jumalateenistuse olemust ja kristlikku eetikat. Ta kinnitas ka, et abielulahutuse järel taas abiellunud katoliiklased ei saa armulauda.

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

12. mai 2005 Indias Kottayami ülemeparhia
24. mai 2005 Costa Ricas Cartago piiskopkond
24. juuni 2005 Indias Gulbarga piiskopkond
5. juuli 2005 Indias Sindhudurgi piiskopkond
8. juuli 2005 Nigeerias Awgu piiskopkond
20. juulil 2005 eraldas Indias üksteisest Ajmeri piiskopkonna ja Jaipuri piiskopkonna
29. august 2005 Ukrainas Kiiev-Galiitsia ülemeparhia
19. september 2005 Hondurases Yoro piiskopkond
21. september 2005 Brasiilias Serrinha piiskopkond
22. november 2005 Vietnamis Ba Ria piiskopkond
7. detsember 2005 Indias Miao piiskopkond ja Itanagari piiskopkond
12. detsember 2005 Indias Buxari piiskopkond
14. detsember 2005 Nigeerias Uromi piiskopkond ja Indoneesias Maumere piiskopkond
15. detsember 2005 Myanmaris Pekhoni piiskopkond
17. jaanuar 2006 Colombias El Banco piiskopkond
28. jaanuar 2006 Indias Nongstoini piiskopkond ja Jowai piiskopkond
18. märts 2006 Kõrgõzstani apostellik administratuur
23. märts 2006 Indias Jashpuri piiskopkond
7. aprill 2006 Sloveenias Maribori peapiiskopkond, Celje ja Murska Sobota piiskopkonnad
13. mai 2006 Madagaskaril Moramanga piiskopkond
15. mai 2006 Indias Tiruvalla peapiiskopkond
11. juulil 2006 Monaco nuntsiatuur
28. august 2006 Myanmaris Banwami piiskopkond Myitkyina piiskopkonna asemele.
14. oktoober 2006 Côte d'Ivoires Agboville piiskopkond
21. oktoober 2006 Austraalias Sydney kaldea patriarhaat
25. november 2006 Burundis Bujumbura peapiiskopkond
25. november 2006 Mehhikos Tijuana, Leoni, Tulancingo ja Tuxtla Gutiérrezi peapiiskopkonnad
6. detsember 2006 Brasiilias São José dos Pinhaisi piiskopkond
2. jaanuar 2007 Indias Mavelikara eparhia.
26. jaanuar 2007 Mehhikos Ensenada piiskopkond.
10. veebruar 2007 Nepali apostellik vikariaat.

[redigeeri] Kanoniseerimised

Benedictus XVI kanoniseerimised

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Benedictus XVI on pühitsenud 15 kardinali oma ainsal konsistooriumil 24. märtsil 2006 (avalikustati 22. veebruaril 2006)

Carlo Caffarra
Gaudencio Borbon Rosales
Antonio Cañizares Llovera
Nicholas Cheong Jin-Suk
Peter Poreku Dery
Stanisław Dziwisz
Andrea Cordero Lanza di Montezemolo
William Joseph Levada
Seán Patrick O'Malley
Jean-Pierre Ricard
Franc Rodé
Joseph Zen Ze-Kiun
Jorge Liberato Urosa Savino
Agostino Vallini
Albert Vanhoye

[redigeeri] Kristlik eetika ja moraal

Perekonna väärtustamine

Benedictus XVI on rõhutanud perekonna väärtustamist ja inimelu kaitsmist, mõistes hukka abielulahutused, rasestumisvastaste vahendite kasutamise ning vabaabielud. Ta on AIDSi ennetamise puhul kinnitanud, et seksist hoidumine on kindlam viis vältida HIV viiruse levikut. Paavst osales Hispaanias Valencias V maailma perekondade üldistungil. Benedictus XVI on avaldanud toetust viljakusravi rakendamise piiramiseks. Ta kutsus 12. märtsil 2007 meediat rõhutama perekondlikke väärtusi.

24. detsembril 2006 taunis ta vabaabielude seaduslikuks tunnistamist.

Homoseksuaalsuse taunimine

21. aprillil 2005 võttis Hispaania parlamendi alamkoda vastu samasooliste abielu lubava seaduseelnõu. Benedictus XVI jättis 23. aprillil toimunud kohtumisel ajakirjanikega oma kõnest välja hispaania keele, kuigi kasutas itaalia, inglise, saksa ja prantsuse keelt.

13. jaanuaril 2006 mõistis Benedictus XVI hukka samasooliste suhteliidud ning rasedusvastaste vahendite kasutamise. Ta keelas iseenese samasoolisust tunnustavatel isikutel ordinatsiooni saamise.

Ta taunis 24. detsembril 2006 samasooliste abielude seadustamist.

22. veebruaril 2007 koostatud dokumendis Sacramentum Caritatis kinnitas ta, et katoliiklikud poliitikud ei tohi homoseksuaalsust ja aborti käsitlevatel teemadel teha järeleandmisi.

Pedofiilia taunimine

19. mail 2006 katkestati kõrge vanuse ja viletsa tervise tõttu Kristuse Leegioni rajaja Marcial Macieli uurimisprotsess. Pedofiilias süüdistatud Macieli kohustati jääma palvetesse ja meeleparandusele, kuid tal pole õigust pidada missat.

28. oktoobril 2006 tunnistas paavst, et vaimulike vastu esitatud süüdistused seksuaalses ahistamises on haavanud kirikut sügavalt.

Teised põhimõtted

27. aprillil 2005 lubas Benedictus XVI oma esimesel üldaudientsil töötada inimestevahelise leppimise ja rahu edendamise nimel. 1. mail 2005 kutsus ta oma esimeses maipühade pöördumises austama inimväärikust töökohtades.

17. detsembril 2005 kutsus Benedictus XVI jõule mitte kommertsialiseerima ja kinnitas, et tõeline pühadekingitus on rõõm, mitte kallid asjad. Ta kutsus inimkonda ühinema võitluseks terrorismi, vaesuse ja elukeskkonna hävitamise vastu ning ärgitas looma uut maailmakorda majanduse ebakõlade parandamiseks, kinnitades et inimesed ei tohiks lasta tehnoloogilistel saavutustel tõrjuda kõrvale tõelisi inimlikke väärtusi. Ta on ka rõhutanud ületöötamisest tingitud ohte.

Paavst kutsus 18. juunil 2006 põgenike õigusi austama, kinnitades et kodumaalt lahkuma sunnitud inimeste õigusi tuleb alati austada.

8. mail 2005 kutsus Benedictus XVI meediat ilmutama suuremat vastutustunnet edastatava informatsiooni suhtes.

Paavst osales XX ülemaailmsetel noortepäevadel Kölnis, kus ta manitses noori loobuma valikulisest lähenemisest religioonile, millega eelistatakse usust omastada vaid meeldiv ja jäetakse ülejäänu kõrvale.

2. juunil 2006 kohtus ta Vatikanis Itaalia ajakirjanikega.

29. oktoobril 2006 taunis ta seoses peapiiskop Giovanni Battista Pinna röövimisega inimrööve.

14. novembril 2006 kutsus ta pöörama rahvusvahelisel tasandil suuremat tähelepanu põgenikele.

26. novembril 2006 kutsus ta üles AIDSi haigestunuid pidama võrdväärseteks ühiskonnaliikmeteks.

17. detsembril 2006 kutsus ta pöörama suuremat tähelepanu Iraagist pärit põgenikele.

21. detsembril 2006 kutsus ta kristlasi kaitsma jõulude tegelikku olemust ilmalikustumise eest.

25. detsembril 2006 esitatud jõululäkituses kutsus ta üles kaitsma lapsi ja pöörama suuremat tähelepanu laste kannatustele.

1. jaanuaril 2007 kutsus ta oma läkituses üles austama inimõigusi.

28. jaanuari 2007 jutluses tunnustas ta pidalitõbiste põetajaid.

24. veebruaril 2007 peetud jutluses taunis ta geenitehnoloogiat.

12. märtsil 2007 kinnitas ta, et suurem osa meedia läbi tarbitavast informatsioonist on destruktiivne.

17. märtsil 2007 osales ta pimedaid ühendava liikumise Movimento Ciechi missal.

[redigeeri] Oikumeenia

Budistid

Benedictus XVI kohtus 14. oktoobril 2006 dalai-laamaga.

Juudid

24. aprillil 2005 peetud ametissepühitsemisel tervitas Benedictus XVI juute kui oma õdesid ja vendi, kellega kristlased jagavad suures osas vaimset pärandit.

9. juunil 2005 kinnitas Benedictus XVI kohtumisel Rahvusvahelise Juudikomitee delegatsiooniga, et religioonide vahelise suhtlemise tihendamiseks tuleb arendada religioonidevahelisi konsultatsioone. Ta mõistis hukka antisemitismi.

Benedictus XVI sai 19. augustil 2005 teiseks paavstiks, kes on käinud sünagoogis. Ta külastas Kölni sünagoogi ja hoiatas antisemitismi kasvu eest.

15. septembril 2005 kohtus ta Iisraeli pearabidega.

17. märtsil 2006 rõhutas ta Vatikani külastanud Ameerika Juudikomitee liikmetele, et kristlased, juudid ja moslemid peavad rahu nimel koos töötama ning õpetama austust üksteise religioonide ning ususümbolite vastu.

12. oktoobril 2006 kinnitas Benedictus XVI kohtumisel juutide Laimuvastase Liiga delegatsiooniga, et moslemite, juutide ja kristlaste juhid peavad tihendama dialoogi üksteisega ja aitama kaasa erinevate kultuuride ning uskude tõelisele vastastikusele austamisele. Ta kinnitas, et kirik mõistab hukka igasuguse juudivaenu ja juutide tagakiusamise.

Muhameedlased

25. aprillil 2005 kohtus Benedictus XVI mõjukate islamivaimulikega. Ta tervitas kristlaste ja muhameedlaste vahelise dialoogi edenemist ning kinnitas, et katoliku kirik soovib jätkata religioonide vaheliste sõprussildade ehitamist. Benedictus XVI mõistis hukka ajakirjanduses avaldatud prohvet Muhammadi pildid, kuid ta taunis muhameedlaste vägivaldseid protestiavaldusi. 21. juulil 2006 soovitas ta karmeliidi nunnadel palvetada terroristide pöördumise eest vägivaldselt teelt. 12. septembril 2006 pidas Benedictus XVI oma teisel Saksamaa visiidil Regensburgi ülikoolis Aula Magnas saksa keelse loengu teemal „Usk, mõtlemine ja ülikooli mälu ja mõtisklused.” Tema avalduse tõlgendamine halvendas suhteid muhameedlastega. Paavst soovis 22. oktoobril 2006 muhameedlastele ramadani lõppemise puhul muretust ja rahu.

2. novembril 2006 tulistas Istanbulis asuva Itaalia konsulaadi ees türklane, kes protesteeris paavsti eelseisva Türgi visiidi vastu. 12. novembril 2006 kohtus paavst islamiõpetlase Mustafa Chirifiga. 26. novembril 2006 protesteeris Istanbulis umbes 20 000 inimest paavsti visiidi vastu. Oma esimesel Türgi visiidi päeval kutsus paavst kristlasi ja moslemeid alustama tõelist dialoogi. 30. novembril 2006 külastas Benedictus XVI Istanbulis Sinist mošeed, saades Johannes Paulus II järel teiseks paavstiks, kes on külastanud mošeed.

Ortodoksi kirikud

27. aprillil 2005 peetud jutluses viitas Benedictus XVI Euroopa kristlikele juurtele. 1. mail 2005 läkitas Benedictus XVI tervitused õigeusukirikule, kus tähistati samal päeval ülestõusmispüha. 1. märtsil 2006 loobus ta kasutamast tiitlit „Lääne patriarh.”

20. märtsil 2006 kohtus ta Kiliikia ja Armeenia katoliku kiriku patriarhi Nerses Bedros XIX ja 18. mail 2006 Smolenski ja Kaliningradi metropoliidi Kirilliga, kes pühitses Roomas esimese Moskva õigeusu kiriku.

Õigeusu kiriku juhid peavad paavsti visiiti Venemaale võimalikuks pärast seda, kui katoliku kirik lõpetab uute koguduste rajamise Venemaal ja misjonitegevuse Lääne-Ukrainas.

Ta kohtus 30. septembril 2006 Babüloonia ja Kaldea patriarhi Emmanuel III Dellyga.

Ta kohtus 30. novembril 2006 Istanbulis Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeos I, lubades koos püüelda kristlaste ühtsuse poole.

Ta kohtus 14. detsembril 2006 kreeka õigeusukiriku peapiiskopi Christodoulosega.

Evangeelsed kirikud

7. novembril 2005 kohtus Benedictus XVI Vatikanis USA Evangeelse Luteri Kiriku piiskopi Mark S. Hansoniga. 19. jaanuaril 2006 kohtus Benedictus XVI Soome oikumeenilise delegatsiooniga.

23. novembril 2006 kohtus paavst Canterbury peapiiskopi Rowan Williamsiga.

Äärmuslased

29. augustil 2005 kohtus Benedictus XVI Pius X Vennaskonna liidri Bernard Fellayga ja 26. septembril 2005 kohtus ta teoloog Hans Küngiga.

26. septembril 2006 ekskommunikeeris Benedictus XVI kanoonilise õiguse koodeksi alusel Sambia peapiiskopi Emmanuel Milingo, kes oli eelnevalt pühitsenud piiskopiks neli abielus olevat meest.

[redigeeri] Benedictus XVI kultuuriloos

Kardinal Ratzinger on mitteametlikult tauninud Harry Potteri sarja raamatuid, kuid ta pole selle kohta kardinalina ega paavstina ametlikku avaldust teinud. Ta oli kardinalina vastu 1997 Bob Dylani esinemisele Roomas, kuid ta pole selle kohta paavstina ametlikku avaldust teinud.

Benedictus XVI pole ametlikku avaldust teinud Dan Browni “Da Vinci koodi” kohta.

12. veebruaril 2006 väljendas ta 2006. aasta taliolümpiamängude avamise puhul Torinos oma heameelt.

11. mail 2006 kohtus paavstiga Kanada lapstäht Jeremy Gabriel.

Benedictus XVI pole soostunud jätkama Vatikanis oma eelkäija poolt algatatud popkontsertide pidamist jõulude ajal.

Kreeka õigeusukiriku peapiiskop Christodoulos soovis paavstilt Parthenoni tüki tagastamist, mis asub Vatikanis.

25. jaanuaril 2007 kritiseeris paavst vägivalda õhutavaid videomänge.